Ila pritsib. Lavale, kaastegelastele näkku, mõni piisk maandub ehk esireas istujate põlvedelgi. Noor Adolf on tulnud. Teised lavalolijad ei tundu talle aga midagi ette heitvat. Erinevaid misanstseene moodustatakse rahuliku süvenemisega, saadetuna lõppematutest kalambuuridest. Intellektuaalne ilapritsimine oma parimas. Hendrik Toompere jr “Loojang” pakub vabastavat ajugümnastikat pulbitsevas lavamaailmas.
Ervin Õunapuu kunstnikuna on loonud Viinistu Kunstimuuseumi katlamajja pansionaadi, kust üsna usutav leida koos erinevaid filosoofe-teadlasi. Seal mässab punase kardina taustal oma tikidega dr Freud (Anti Reinthal), et siis lõplikult kaduda. Siis lendleb üle lava Nurbejevi (Nero Urke) nõtke tantsijakeha. Trepimademel vestlevad loogik Benson (Raimo Pass) ja Pulitzer (Lauri Lagle). Meeste vahel liiklevad neli naist, korraga muusad ja libud, nagu nad tavaliselt on. Lavatagusest paistab ka baretistatud Adolf (Kristo Viiding) maalimishoos. Tegelastegalerii on ulatuslik, kuid vaidlustele vaatamata ühtlane. Enim jäävad meelde just Viidingu aarialane (Hitler tunneks uhkust), kelle Adolf on koolipoisilikult kontrollimatu nii oma liikumises, kõnes kui mõtetes (Hitler vist punastaks), ning Lagle Pulitzer, kes rõhutamata lonkamise ning tagasihoidlikult üleoleva kõnemaneeriga vanima tegelase koorma kadestava ükskõiksusega välja mängib. Elevust lisavad Jan Uuspõllu maffiaboss näitena, kuidas kõige esmaseid võtteid kasutades siiski igavusest pääseda, ning Anti Reinthali kolm rolli, mille kokkusaamine üheks lõpuks siiski poolikuks jääb. Aeg-ajalt hakkab silma Hendrik Toompere jr Goethe, kes lavanurgas vaikselt tegevust jälgib. Kui autor oma tegelasi, kui lavastaja näitlejaid. On peaaegu näha, kuidas ta etenduse käigus konarlikke kohti salvestada püüab, et siis nendega edasi töötada? Esietendusel jäi epiloog veel igatahes liialt õhku rippuma. Pööre mängumaneeris oli küll tabatav, kuid planeeritud vastandus jäi kobavaks: jah, lõpuks on tõesti maali mõlemad küljed valged ja vastupidise tõestamine eos luhtaläinud katse, kuid kas see ikka on tänapäeva vaatajale uudiseks? “Oo kaunis hetk, viibi veel!” on pigem üks neist äärmuseni leierdatud fraasidest, mida tüdimuse ning künismita pea võimatu vastu võtta. Samas olen ma kindel, et publik oleks vägagi tänulik olnud, kui lavastus neile selle võimaluse pakkunud oleks.
Ervin Õunapuu kunstnikuna on loonud Viinistu Kunstimuuseumi katlamajja pansionaadi, kust üsna usutav leida koos erinevaid filosoofe-teadlasi. Seal mässab punase kardina taustal oma tikidega dr Freud (Anti Reinthal), et siis lõplikult kaduda. Siis lendleb üle lava Nurbejevi (Nero Urke) nõtke tantsijakeha. Trepimademel vestlevad loogik Benson (Raimo Pass) ja Pulitzer (Lauri Lagle). Meeste vahel liiklevad neli naist, korraga muusad ja libud, nagu nad tavaliselt on. Lavatagusest paistab ka baretistatud Adolf (Kristo Viiding) maalimishoos. Tegelastegalerii on ulatuslik, kuid vaidlustele vaatamata ühtlane. Enim jäävad meelde just Viidingu aarialane (Hitler tunneks uhkust), kelle Adolf on koolipoisilikult kontrollimatu nii oma liikumises, kõnes kui mõtetes (Hitler vist punastaks), ning Lagle Pulitzer, kes rõhutamata lonkamise ning tagasihoidlikult üleoleva kõnemaneeriga vanima tegelase koorma kadestava ükskõiksusega välja mängib. Elevust lisavad Jan Uuspõllu maffiaboss näitena, kuidas kõige esmaseid võtteid kasutades siiski igavusest pääseda, ning Anti Reinthali kolm rolli, mille kokkusaamine üheks lõpuks siiski poolikuks jääb. Aeg-ajalt hakkab silma Hendrik Toompere jr Goethe, kes lavanurgas vaikselt tegevust jälgib. Kui autor oma tegelasi, kui lavastaja näitlejaid. On peaaegu näha, kuidas ta etenduse käigus konarlikke kohti salvestada püüab, et siis nendega edasi töötada? Esietendusel jäi epiloog veel igatahes liialt õhku rippuma. Pööre mängumaneeris oli küll tabatav, kuid planeeritud vastandus jäi kobavaks: jah, lõpuks on tõesti maali mõlemad küljed valged ja vastupidise tõestamine eos luhtaläinud katse, kuid kas see ikka on tänapäeva vaatajale uudiseks? “Oo kaunis hetk, viibi veel!” on pigem üks neist äärmuseni leierdatud fraasidest, mida tüdimuse ning künismita pea võimatu vastu võtta. Samas olen ma kindel, et publik oleks vägagi tänulik olnud, kui lavastus neile selle võimaluse pakkunud oleks.
Comments