Muia nalja ei mõista: tal on vaja kirjanikuks saada, sest siis saab eripoest banaane osta ning lapse Toompeale haiglasse saata. Nii ta muudkui istubki Tuglaste allkorrusel oma toas ja lihvib luuleridu Nõukogude võimule meelepärasemaks, aeg-ajalt Elolt mõne sõna õigekirja üle küsides. Kui polnuks pidevat lootust, et Maria Soomets Muiana taas pea lavaaugust välja pistab, oleks Viinistul mängitav Andrus Kivirähki kirjutet ja Ingomar Vihmari lavastet “Kesierlik kokk” üsna nukker käik olnud.
Soomets on tabanud kümnesse, kuidas luua ajastupilale tarvilik karakter liigsesse ülemängimisse sammumata. Naeruväärsele kaasajooksikule lisaks on Soometsa Muias ausat emalikku hoolt ning siirast mõistmatust, kuidas vaatamata kõigele ikka mitte midagi ei saa. Täpne ajastuportree kõrvalrollis, mitmeplaaniline üldistus, milleni ülejäänud lavastus ei jõua. Oli palju tekstinalju, mis sellele osale publikust, kes asja oma silmaga näinud (ning neile, kes suurt midagi pole veel kogenud), muige suunurka tõid, kuid terviklikuks tekstiks/lavastuseks sellest ei piisanud. Lisaks läks teine vaatus loo osas kiirustamise tähe all, kus valikud jäid põhjendamata.
Nii Raimo Passi Tuglase staatilisus kui Gert Raudsepa Aadu hädaldamine sobisid siia maailma hästi. Nagu ka liialdustega kirjutatud Eduard, mille Egon Nuter sujuvalt välja mängis. Kleer Maibaumi Elo veenis siiski märksa enam igatsevalt lauldes kui väsinult vanana. Enim küsimusi tekitas Jaak Printsi Õhtujuht. Ma mõistan valikut estraadilikkus olmelisusega asendada, kuid teinekord on stiilipuhtalt mängitud tüüp huvitavam kui auklik karakter. Milline ikkagi oli Õhtujuhi suhtumine toimuvasse? Ükskõikselt ajalugu sirviv? Süvenemata ametniklik? Üleolevalt kaasaegne? Esietendusel jäi vastus saamata.
Comments