Näitlejatele on siinkohal siiski vähe ette heita, sest enamik on oma kogemustepagasilt enam-vähem vettpidava rolli luua suutnud. Üldplaanis saab nõustuda Jaak Allikuga, kuigi Rain Simmul tõi teises vaatuses Capuletti kujutamisse mittevajalikke ning põhjendamatuid suuri zheste, mis tõenäoliselt etenduste käigus kui üleliigsed kõrvale jäävad või publiku naeru toel groteski kasvavad (loodame esimest). Siiski oli lavastuse suurimaks elamuseks Simmuli esimese vaatuse kirjastseen: just läbi nii täpselt rütmistatult ja mõtestatult loetud värsside tulebki ilmsiks, miks Shakespeare ikka veel lavadel valitseb.
Sarnaselt Simmuliga jäi meelde ka Janek Joost, kelle Mercutios oli vajalikku poisikeselikku ärplemist (allpoolvööd naljad on ikka Shakespeare´iga kaasas käinud, tema tekstide romantiseerimine on hilisem lisandus). Pisut väheveenvaks jäi Mercutio surmaeelne kahe koja needmine, kuid üldiselt pole ma veel kunagi varem nii väga teises vaatuses Mercutio järele igatsenud – tal oleks kindlasti mõni tabav (sõna)hoop tagataskust võtta olnud, et venivat sündmustejada pisut elavdada. Kärbitud “Romeo ja Julia” puhul on alati oht, et teises pooles on liiga palju sündmusi vaja läbi joosta ja nii ei jää karakterite arendamiseks aega. Ehk tuleks kasuks tegelaskonna vähendamine (saab ka Benvolio ja apteekrita näiteks), siis jääb rohkem lavaaega sõlmstseenidele ning Julia ei pea end kiirustades noaga läbistama, saamata kallimaga korralikult hüvastigi jätta. Aga mis sa ikka venitad, kui kabelisse üha uusi tegelasi sisse voorib ning publik ammu lõpusurma ootab.
Comments