"Kevadtalv 1918" meenutas pigem luulekava kui lavastust. Arvestades, et teksti autoriks Indrek Hirv, kelle poeesiale ei saa vastu minugi küüniline hing, peaks tiitel positiivne olema, kuid ... Pigem käib see hinnang Tõnu Lensmendi kurnavalt staatilise lavastuse kohta. Jällegi, staatilisus iseenesest pole halb, otse vastupidi, parematel juhtudel lubab see graatsilise kummarduse saatel tähelepanu keskpunkti sõna ja mõtte. Halvematel aga ... VAT Teatris lavastatud ja Saueaugu Teatritalus nähtud lavastuses jäi sõna kõla nõrgalt lava ümbritseva nelja posti vahele pidama. Mõtet polnud kaasa võetudki. Sarnaselt "President 1939" või Endla "Kangelasega" pole siingi suudetud astuda kaalutlevat sammu eemale rahvusromantikast: muidugi olid need ajad rasked ning meie rahva loo jaoks olulised, kuid kes on öelnud, et neid ei või analüüsida muigega suunurgas? Ehk on tõesti vara veel. Kindlasti on asi ka maitses, nii et jätan selle.
Sõnakõla nauditvaks mängimine on muidugi näitlejate teha. Tuleb küll tunnistada, et lavastaja koostöös kunstnikuga ei teinud noortele seda ülesannet kergeks. Enamik etendusest oli selge, et näitlejad tunnevad end neis rasketes maapinnaga ühteõmmeldud kuubedes ebamugavalt ega oska end riide seest nähtvaks, plastiliseks mängida. Meelis Põdersoo püüdis olukorrast välja tulla, mõeldes endale lisaülesandeid, mis vaid sellena mõjusidki; Ago Soots pani kaardid liikumatust saatvale häälele, kuid lavakogemsest jäi vajaka, et seegi end õigustanud oleks. Seda nauditavam oli näha, kuidas kogenum Tõnu Oja oskas vana parunina möödaminnes isenesest mõistetavaks mängida ka jalutuskepi purunemise.
Etenduselt lahkudes jäigi hinge tühi tunne. Ei olnud kaasa võtta huvitavat ajalookäsitlust ega saali kandunud mänguenergiat.
Sõnakõla nauditvaks mängimine on muidugi näitlejate teha. Tuleb küll tunnistada, et lavastaja koostöös kunstnikuga ei teinud noortele seda ülesannet kergeks. Enamik etendusest oli selge, et näitlejad tunnevad end neis rasketes maapinnaga ühteõmmeldud kuubedes ebamugavalt ega oska end riide seest nähtvaks, plastiliseks mängida. Meelis Põdersoo püüdis olukorrast välja tulla, mõeldes endale lisaülesandeid, mis vaid sellena mõjusidki; Ago Soots pani kaardid liikumatust saatvale häälele, kuid lavakogemsest jäi vajaka, et seegi end õigustanud oleks. Seda nauditavam oli näha, kuidas kogenum Tõnu Oja oskas vana parunina möödaminnes isenesest mõistetavaks mängida ka jalutuskepi purunemise.
Etenduselt lahkudes jäigi hinge tühi tunne. Ei olnud kaasa võtta huvitavat ajalookäsitlust ega saali kandunud mänguenergiat.
Comments