Nii et igal lavastusel kohe peab olema sõnum, kas nii? Tartu Uue Teatri "Endspieli" kriitikat lugedes justkui küll. Ma võtan mitte nõustuda. Olles isegi viimased seitse kuud aktiivselt nendesamade untide ja vahingutega tegelenud, oli Ivar Põllu lavastuse suurimaks plussiks just see, kuidas traagika anti edasi möödaminnes ning laval polnud mitte Vahing, Berg ja Unt, vaid kultuurilised üldistused. Teater pole ajalooõpik, siin peabki endale lubama mängu tõe, usutavuse ja lõpetattusega. Mis vahet seal on, kelle teksti täpselt Katrin Pärn sõnab, kui stseeni eesmärk on näidata Vahingu vastandumist teistega. Pealegi, nukralt grammofonile naalduv punases kleidis hüljatud naine, kellest sa korraga aru saad, et tegemist on Mati Undiga, ning kes hetk hiljem kassistub, oli väga paeluv teatrihetk.
Tõsi, mul ei õnnestunud end läbivalt veenda, et lavastaja valitud argiselt voolav tempo mind ei väsitanud, kuid see võis johtuda näitlejatest. Muidugi oli Andres Keili debüüt meeldiv üllatus, kuid vähene lavakogemus paistis just sõnadeta stseenides välja: siserezhii oli liiga alasti ja kergesti loetav. Teiste puhul oodanuks sügavamat veendumust oma rollilahenduse valikutes. Viimane on muidugi taas lavastaja teha. Debüütidele siiski hindav peanoogutus ühe ülestõstetud pöidlaga lavastajale jultumuse eest muusika jaoks lavaaega varuda - et nauding sünnib teinekord igavuse piiril oli teada juba Barthes'ile.
Tõsi, mul ei õnnestunud end läbivalt veenda, et lavastaja valitud argiselt voolav tempo mind ei väsitanud, kuid see võis johtuda näitlejatest. Muidugi oli Andres Keili debüüt meeldiv üllatus, kuid vähene lavakogemus paistis just sõnadeta stseenides välja: siserezhii oli liiga alasti ja kergesti loetav. Teiste puhul oodanuks sügavamat veendumust oma rollilahenduse valikutes. Viimane on muidugi taas lavastaja teha. Debüütidele siiski hindav peanoogutus ühe ülestõstetud pöidlaga lavastajale jultumuse eest muusika jaoks lavaaega varuda - et nauding sünnib teinekord igavuse piiril oli teada juba Barthes'ile.
Comments