Pepepljajevi lavastus Kärbse-Kärdist polnud ülemäära nutikas tehnikaga manipuleerimisel, nagu ei suutnud see lavale luua energiat, mis publiku vallutaks. Ah et mis tehnika? Ikka seesama ruumis liikuvatele kehadele läbi kaamerasilma reageeriv arvutiprogramm, millel kõik eeldused saada uueks alasti inimkehaks laval, uueks sünonüümiks eksperimenteerivale (tantsu)teatrile. Mingit põhimõttelist tehnikavastasust minus ei pesitse, kuid vähemalt nähtud lavastuses jooksis programmi tööpõhimõte esimesel kümnel minutil kätte ning kuna Pepeljajev ei arendanud seda ka kuidagi edasi, jäigi enamik lavastusest kordustejadaks. (Seda siis otse vastupidiselt Fine5 manipulatsioonidele – kesktee on vast võimalik?)
Tagurpidi loetud vene keel ning kaamerat silmanurgast jälgiv koreograafia pakkus naeruturtsatustega hetki, kuid, nagu juba öeldud, muutus laval toimuv üsna ruttu eelseisva videoklipi ettevalmistuseks. Kohati tekkis tunne, et polegi suurt mõtet tantsijaid laval liiga tähelepanelikult jälgida, sest see kõik on vaid must materjal tõeliste videoetenduste eel. Kindlasti saab seda vältida, aga kuidas? Kui teatris hakati ühel hetkel videot kasutama, tekkis olukord, kus näitleja ei suutnud enda suurendatud kujutisega vaataja tähelepanu eest võidelda. Aja möödudes ning uue meedia vaimustuse lahtudes jõuti ka väljendusvahendeid võrdselt kasutatavate lavastusteni (viimasest ajast näiteks „Sigma Tau-C705“). Nüüd on inimene taas ringiga alguses tagasi: sisuliselt on küll elus keha see, mis tehnikaga manipuleerib, kuid samal ajal taandub ta vaid vahendiks. Ma ei kahtlegi, et lähiajal jõutakse ka tõeliselt arvutiga mängivate manipulatsioonideni. Eks selles vajaduses näha laval jõupositsioonil inimest, kumab läbi minu teatrisse suhtumise traditsioone hoidev pool, kuigi olen avatud ka muule (nagu „Stifters Dinge“).
Comments