„Nürnbergis“ on traditsioonilise teatri õigustavat hõngu, mis etenduse arenedes küll osaliselt haihtub. Sattusin ebalevale, teksti meenutavale, mõõduka sisemise põlemisega etendusele (14.10) – taas. Tahaks ahastada, et kuidas nii võib, aga ei oska lahendusi välja pakkuda, nii et jäägu see praegu.
Kommunistliku rezhiimi tegevusmehhanismide ja kuritegude uurimine on vähemalt Ida-Euroopa lõunapoolses otsas hetkel aktuaalne, tundub, kui meenutada kasvõi Divadelna Nitral nähtut. Või vaadata sedasama Wojciech Tomczyki (Poola) teksti pensionil salaluure polkovnikust, kes kogenud rahulikkusega vanu haavu lahti kisub. Üldisemal poliitilisel taustal, kus meiesarnased ohverriigid räägivad järjepidevalt vajadusest kommunismi võrdselt natsismikuritegudega kohelda, on see ka arusaadav. Isegi, kui Aare Toikka lavastuses polnud harvad juhud, kui Tomczyki tekst taandus madala lavalise pinge tõttu sõnakõlaks. Tekst on paljuski üles ehitatud eesmärkide vastandumisele, kus kumbki osapool ajab oma rida tegelikult kuulamata, mis teisel öelda on (polkovniku etteheide ajakirjanikule, et ta oma intervjueeritaval segamatult rääkida ei lase, on õigustatud kahtlemine naise professionaalsuses). Tugevamalt joonistub välja just polkovniku enesealgatuslik karistusrännak, ajakirjaniku motiivid jäävad juba tekstis segaseks (vajadus rehabiliteerida oma mentorit?). Kas see, et kõik lõppeb ikkagi manipulatsiooniga, oli kohe algusest peale planeeritud – ja mis põhjusel siis: vana mees tahtis näha, kas suudab veel, või tundis vajadust oma piinanaudingut ohvri tütre abil taaselustada või tahtis anda naisele väärtusliku eluõppetunni – või tõi selle pöörde sisse partneri käitumine, jääb välja mängimata. Kuigi nii Aarne Üksküla kui Katariina Laugu rollid eraldiseisvatena on usutavalt vormistatud, vähendab loo mõju ühelt poolt teksti konarlik läbitöötatus (mille põhjused jäid tõenäoliselt koos lavastajaga proovisaali) ning vähene paarismäng laval. Mis ajakirjanik see selline on, kes ei heida pilkugi materjalidele, mis polkovniku sõnul on ülisalajased, varastatud ning võivad hävitada mehe elu?
Ega ma ajagi taga suuri zheste ja silmaganähtavat läbielamist, saab ka minimalistlikult ja hillitsetult, kuid VATis jäi laval räägitu liiga argiseks, sündmused tegid oma pöördeid kuidagi muuseas, justkui tegelastest eraldiseisvatena, neisse mitte puutuvatena. Inimene on vaid ettur elu malelaual, kus nuppude liigutaja end kunagi nähtavaks ei tee, võib ju tõele vastata, kuid antud lavastust analüüsides on see kontseptsioon pigem heatahtliku vaataja vabandus kui planeeritud põhjendus. Pigem püüdis Toikka näidata, et ka mujal oli samamoodi, mida lubavad järeldada lõpustseenis teleekraanilt vastu vaatavad Eesti laulva revolutsiooni kaadrid. Mida aga vaataja selle teadmisega (kui tal tõesti seda varem ei olnud) teha saaks? Kui jõuame kunagi kohtumõistmiseni oma kommunismi luukerede üle, siis saab mõni meie ajakirjanik vähemalt loota, et tema intervjuul mõne salaluure erupolkovnikuga on piisavalt lugejaid ja kommentaare, et toimetaja järellookski loa annaks. Järjest vähem usun ma, et teater saab poliitiliselt kaasarääkiv olla ning et Ojasool võis õigus olla (isegi, kui NO pööre meelelahutusliku muinasjutumaailma oli vaid järjekordne etapp turundusplaanis).
Kommunistliku rezhiimi tegevusmehhanismide ja kuritegude uurimine on vähemalt Ida-Euroopa lõunapoolses otsas hetkel aktuaalne, tundub, kui meenutada kasvõi Divadelna Nitral nähtut. Või vaadata sedasama Wojciech Tomczyki (Poola) teksti pensionil salaluure polkovnikust, kes kogenud rahulikkusega vanu haavu lahti kisub. Üldisemal poliitilisel taustal, kus meiesarnased ohverriigid räägivad järjepidevalt vajadusest kommunismi võrdselt natsismikuritegudega kohelda, on see ka arusaadav. Isegi, kui Aare Toikka lavastuses polnud harvad juhud, kui Tomczyki tekst taandus madala lavalise pinge tõttu sõnakõlaks. Tekst on paljuski üles ehitatud eesmärkide vastandumisele, kus kumbki osapool ajab oma rida tegelikult kuulamata, mis teisel öelda on (polkovniku etteheide ajakirjanikule, et ta oma intervjueeritaval segamatult rääkida ei lase, on õigustatud kahtlemine naise professionaalsuses). Tugevamalt joonistub välja just polkovniku enesealgatuslik karistusrännak, ajakirjaniku motiivid jäävad juba tekstis segaseks (vajadus rehabiliteerida oma mentorit?). Kas see, et kõik lõppeb ikkagi manipulatsiooniga, oli kohe algusest peale planeeritud – ja mis põhjusel siis: vana mees tahtis näha, kas suudab veel, või tundis vajadust oma piinanaudingut ohvri tütre abil taaselustada või tahtis anda naisele väärtusliku eluõppetunni – või tõi selle pöörde sisse partneri käitumine, jääb välja mängimata. Kuigi nii Aarne Üksküla kui Katariina Laugu rollid eraldiseisvatena on usutavalt vormistatud, vähendab loo mõju ühelt poolt teksti konarlik läbitöötatus (mille põhjused jäid tõenäoliselt koos lavastajaga proovisaali) ning vähene paarismäng laval. Mis ajakirjanik see selline on, kes ei heida pilkugi materjalidele, mis polkovniku sõnul on ülisalajased, varastatud ning võivad hävitada mehe elu?
Ega ma ajagi taga suuri zheste ja silmaganähtavat läbielamist, saab ka minimalistlikult ja hillitsetult, kuid VATis jäi laval räägitu liiga argiseks, sündmused tegid oma pöördeid kuidagi muuseas, justkui tegelastest eraldiseisvatena, neisse mitte puutuvatena. Inimene on vaid ettur elu malelaual, kus nuppude liigutaja end kunagi nähtavaks ei tee, võib ju tõele vastata, kuid antud lavastust analüüsides on see kontseptsioon pigem heatahtliku vaataja vabandus kui planeeritud põhjendus. Pigem püüdis Toikka näidata, et ka mujal oli samamoodi, mida lubavad järeldada lõpustseenis teleekraanilt vastu vaatavad Eesti laulva revolutsiooni kaadrid. Mida aga vaataja selle teadmisega (kui tal tõesti seda varem ei olnud) teha saaks? Kui jõuame kunagi kohtumõistmiseni oma kommunismi luukerede üle, siis saab mõni meie ajakirjanik vähemalt loota, et tema intervjuul mõne salaluure erupolkovnikuga on piisavalt lugejaid ja kommentaare, et toimetaja järellookski loa annaks. Järjest vähem usun ma, et teater saab poliitiliselt kaasarääkiv olla ning et Ojasool võis õigus olla (isegi, kui NO pööre meelelahutusliku muinasjutumaailma oli vaid järjekordne etapp turundusplaanis).
Comments