Seal ta istub. Nurgas, ebalev naeratus näol. Veidi küürus, põlved kokku surutud, käed häbelikult närvitsemas. Läheb veel mitukümmend minutit, enne kui sõnajärg jõuab Armin Hurdi (Peeter Rästas) kätte, kuid see tasub ootamist, kuivõrd on etenduse vaieldamatu kõrgpunkt. Nii pole ammu teatris naerda saanud.
Üleüldise majanduslanguse taustal on muidugi lihtne väita, et Kati Kivitar on pannud tekstivalikul kümnesse – lahtilastud tippjuhte, nagu näeb „Top Dogsis“, saab lähiajal kindlasti palju olema. Aga. Esiteks jääb väljapeetud valgest lavakujundusest ning kallitest ülikondadest (kunstnik Britt Urbla Keller) väheks, et tegelased tippjuhtidena usutavad oleksid. Tekstiautor Urs Widmer intervjueeris enne kirjutamist mitmeid oma ala spetsialiste, prototüüpidega kohtumine oleks tulnud kasuks ka näitlejatele. Lavalolijad mõjusid liiga pehmekeste ja väheintelligentsetena, et suudaks kujutleda end nende alluvusse töötama. Selles mõttes tuli olukorrast kõige osavamalt välja Ülle Lichtfeldt, kelle Vivian Orlund oligi mängitud lihtsaks töökaks tüdrukuks, kellest mingil põhjusel saanud tippjuht. Lichtfeldti rollilahenduses oli sarnaseid jooni Virge Külmkingaga „Käpipuu vennaskonnast“, kuid tema üldise seksika rollinimistu taustal on alati nauditav seda tahku näha. Veider, et just repertuaariteatris, mille üks tugevusi peaks olema trupi arendamine, kiputakse kindla peale välja minema. Erni Kaske vaadates suutsingi vaid nentida, et oleks juba ammu aeg pakkuda talle mõnd muud rolli agressiivse, aga õnnetu nooruki oma kõrvale.
Teiseks hakkab mulle üha enam tunduma, et Kivitari puhul polegi tähendused sõnade taga nii olulised kui vorm ja ütlemise viis. Ja see pole sugugi negatiivne järeldus. Ka „Top Dogs“, sarnaselt lavastustega „Paar“ ja „Jälgides kaljukitsede kõnnakut“, on vormiliselt viimistletud, hoides läbivalt üht loogikale allutatud rütmi. Rakveres kippusid stseenivahetused etendust siiski pidurdama, sest polnud läbivalt konkreetsed (nagu enne „Siit tulen mina!“-stseene) ning kannatasid tehniliste valikute tõttu (päevavalguslambid lihtsalt lähevad kaua tööle). Seetõttu erutavadki mind enam Kivitari lavastused, kus ta taandab teksti esialgse kokkutuleku põhjuseks ning kasutab seda edaspidi oma äranägemise järgi. Mõnikord võiks üldse ilma konkreetse tekstita proovida või kasutada sõnu nende tähendustest eraldi – mis on muidugi vägivaldne eemalseisja soovitus.
Üleüldise majanduslanguse taustal on muidugi lihtne väita, et Kati Kivitar on pannud tekstivalikul kümnesse – lahtilastud tippjuhte, nagu näeb „Top Dogsis“, saab lähiajal kindlasti palju olema. Aga. Esiteks jääb väljapeetud valgest lavakujundusest ning kallitest ülikondadest (kunstnik Britt Urbla Keller) väheks, et tegelased tippjuhtidena usutavad oleksid. Tekstiautor Urs Widmer intervjueeris enne kirjutamist mitmeid oma ala spetsialiste, prototüüpidega kohtumine oleks tulnud kasuks ka näitlejatele. Lavalolijad mõjusid liiga pehmekeste ja väheintelligentsetena, et suudaks kujutleda end nende alluvusse töötama. Selles mõttes tuli olukorrast kõige osavamalt välja Ülle Lichtfeldt, kelle Vivian Orlund oligi mängitud lihtsaks töökaks tüdrukuks, kellest mingil põhjusel saanud tippjuht. Lichtfeldti rollilahenduses oli sarnaseid jooni Virge Külmkingaga „Käpipuu vennaskonnast“, kuid tema üldise seksika rollinimistu taustal on alati nauditav seda tahku näha. Veider, et just repertuaariteatris, mille üks tugevusi peaks olema trupi arendamine, kiputakse kindla peale välja minema. Erni Kaske vaadates suutsingi vaid nentida, et oleks juba ammu aeg pakkuda talle mõnd muud rolli agressiivse, aga õnnetu nooruki oma kõrvale.
Teiseks hakkab mulle üha enam tunduma, et Kivitari puhul polegi tähendused sõnade taga nii olulised kui vorm ja ütlemise viis. Ja see pole sugugi negatiivne järeldus. Ka „Top Dogs“, sarnaselt lavastustega „Paar“ ja „Jälgides kaljukitsede kõnnakut“, on vormiliselt viimistletud, hoides läbivalt üht loogikale allutatud rütmi. Rakveres kippusid stseenivahetused etendust siiski pidurdama, sest polnud läbivalt konkreetsed (nagu enne „Siit tulen mina!“-stseene) ning kannatasid tehniliste valikute tõttu (päevavalguslambid lihtsalt lähevad kaua tööle). Seetõttu erutavadki mind enam Kivitari lavastused, kus ta taandab teksti esialgse kokkutuleku põhjuseks ning kasutab seda edaspidi oma äranägemise järgi. Mõnikord võiks üldse ilma konkreetse tekstita proovida või kasutada sõnu nende tähendustest eraldi – mis on muidugi vägivaldne eemalseisja soovitus.
Comments