Alkohol. Ühed näevad selles enesehävituses poeesiat (tavaliselt need, kes ise joovad), teised suudavad end vaevu purjus inimest nähes talitseda (neil on tavaliselt kodus üks joodik juba olemas). Toomas Suumani „Üks joodik sõitis rongiga“ peategelase alkoholismi põhjused jäid mulle sama arusaamatuteks kui enda isagi omad. Samas puudub mul erinevalt oma vanemate põlvkonnast isiklik üleskasvamise lugu koos Jerofejevi, Petrovi jt vene suurkirjanikega ning selle kultusemälestuseta jäi Suumani lavastus Rakvere Teatris kaugeks ning ebahuvitavaks. Kivimürakas laval ning plakatikujundus pole piisavad viited, et kutsuks arutlema Jerofejevi „Moskva-Petushki“ ja Camus „Sisyphose müüdi“ sidumise üle. Erik Ruus põhijoodikuna teeb arvatavasti korraliku rolli, kuid nähtud korral (19.09) ei läinudki etendus käima. Alguses tundus, et lavastaja on see, kes millegipärast valinud kõik tekstinaljad tähelepanuta jätta, kuid etenduse arenedes sai üha selgemaks, et just näitlejad olid need, kes sel korral tekstikurvid sirgeks sõitsid. Publik tundis naerukohad ära, kuid naerma ei hakanud, see omakorda võttis näitlejailt viimasegi entusiasmi ning nii jõuti teises vaatuses stseenideni, mille ees ei suudaks silmi kinni pigistada isegi kooliteatrite festivali zhürii. Adekvaatse tagasiside andmiseks peaks uuesti vaatama, sest iseenesest oli väikese maja kolakambris tunda omaette maailma tekkimise võimalust, mida ühelt õnnestunud lavastuselt ootadki. Perfektsionist minus ei taha aga kuidagi leppida, et iga kord ei tule välja.
Comments