„Ugala“ „Kolm õde“ võtab sõnatuks. Niivõrd emotsioonivaba õhtut polegi vist teatris veetnud. Mitte miski laval ei andnud vihjepoegagi selle kohta, miks seda teksti siin ja praegu lavastada oli vaja. Viljandi, muidugi, provintsilinn ja puha, aga teatri asukohast jääb nagu väheks. Teiseks põhjuseks klassika lavastamiseks võivad olla näitlejad, kuid tegelikult mõjusid enamik repliike vaid äraöeldutena, ilma et nende lausuja ise suurt just antud tähekombinatsioonide kasutamise põhjuseid endale selgeks oleks teinud. Viga on lavastajas, kes pole trupile selgeks teinud, miks ja millist lugu vaatajale räägitakse (sest ta ei tea seda isegi). Näitlejad püüavad sellises olukorras päästa, mis päästa annab – eelkõige siis iseendid - , mis kogemusest lähtudes rohkem või vähem ka tavaliselt õnnestub, kuid terviku tekkimine jääb nii alati võimatute tulemite hulka konutama. Erandiks polnud seegi kord: laval olid korralikult ära tehtud rollid, kuid huvitavatest tõlgendustest rääkimine oleks siinkohal iseenda mõnitamine.
Ons elu tõesti nii masendav? Vahepeal oli küll tunne, et ainus väljapääs on vaheajal sealsamas Salme Kultuurikeskuse peldikus endal randmed läbi tõmmata, sest Moskvat ei tule kunagi, armastust ei saa olema ning unistused on vaid lollidele. Minu senine lugemis- ja vaatamiskogemus on jätnud Tshehhovist küll veidi teistsuguse mulje, kus suur osa tegelaste probleemidest on tingitud nende endi naeruväärsest ihalusest mingi olematult ülla ideaalelu poole, mis – arvatavasti ootamatul kujul – saaks reaalsuseks hetkel, mil poeesia elamise vastu vahetataks. Tammearu lavastuse tegelastel ei paistnud aga mingit lootust olevat, kohe mitte mingisugust. Võib-olla seetõttu jäid ka enamik rollidest metafoorideks, mängimata välja konkreetseid ihasid, solvumisi, lootmisi jms, mis sündmuste aluseks. Struktuurile, mil puuduvad motiivid, on aga raske kaasa elada ja nii lähebki Tusenbach duellile muuseas (see näide pole siinkohal mitte kui kõige halvem, vaid kui mulle isiklikult meelde jäänud, sest pean seda stseeni näidendi lummavaimaks ja nukraimaks). Saalis olid enamikus kooliõpilased, kes, ma olen kindel, pärast seda kolme ja poolt tundi liitusid kahjutundeta leeriga, kelle jaoks Tshehhov on mingi mõttetu vanamoodne jama, mida koolis õppima peab. Kultuuri järjepidevusest pole ju niimoodi juttugi.
Ons elu tõesti nii masendav? Vahepeal oli küll tunne, et ainus väljapääs on vaheajal sealsamas Salme Kultuurikeskuse peldikus endal randmed läbi tõmmata, sest Moskvat ei tule kunagi, armastust ei saa olema ning unistused on vaid lollidele. Minu senine lugemis- ja vaatamiskogemus on jätnud Tshehhovist küll veidi teistsuguse mulje, kus suur osa tegelaste probleemidest on tingitud nende endi naeruväärsest ihalusest mingi olematult ülla ideaalelu poole, mis – arvatavasti ootamatul kujul – saaks reaalsuseks hetkel, mil poeesia elamise vastu vahetataks. Tammearu lavastuse tegelastel ei paistnud aga mingit lootust olevat, kohe mitte mingisugust. Võib-olla seetõttu jäid ka enamik rollidest metafoorideks, mängimata välja konkreetseid ihasid, solvumisi, lootmisi jms, mis sündmuste aluseks. Struktuurile, mil puuduvad motiivid, on aga raske kaasa elada ja nii lähebki Tusenbach duellile muuseas (see näide pole siinkohal mitte kui kõige halvem, vaid kui mulle isiklikult meelde jäänud, sest pean seda stseeni näidendi lummavaimaks ja nukraimaks). Saalis olid enamikus kooliõpilased, kes, ma olen kindel, pärast seda kolme ja poolt tundi liitusid kahjutundeta leeriga, kelle jaoks Tshehhov on mingi mõttetu vanamoodne jama, mida koolis õppima peab. Kultuuri järjepidevusest pole ju niimoodi juttugi.
Comments
Ugalas vaadates just seda nimetet stseeni, kui Tusenbach läks duellile, seal oli seda valu ning hingepiina küll.
Lisaks tegi Kadri Lepp kõige parema Irina, mida minu piiratud teatrikogemus on silmade kaudu sahtlitesse talletanud (olen näinud ainult ŠApiro ja Mikiveri versioon). Kuigi tahaks ka juba mingit oma nägemust vanadest headest klassikutest. Näiteks Stockholms Stadsteater on toonud õed tänapäeva Põhja-Rootsisse ning pannad need kolm kena blondiini igatsema pealinna melusse kolimist. Natukenegi originaalne lähenemine :)
Teatrivaatamise ruumi mõju on tõesti alati olemas, sestap püüan ka alati mainida, kus etendusi vaatan (ja millal). Salme Kultuurikeskusel elamuseks vajalik atmosfäär tõesti puudub, kuigi põhijoontes jään siiski endale kindlaks, et lavastaja olematu töö teksti ja näitlejatega jättis viimased vette hulpima ning kuigi enamik ujusid kaldale, mingit tervikut ei sündinud.