Madis Kõivu „Lõputus kohvijoomises“ on kaalutletud suursugusust, mis laseb sarnase maitsetundlikkusega hammaste vahelt läbi nii inimesed kui sündmused. Eks kohv ole ikka must, hoolimata ümbritsevast ajast. Aastad ja inimesed aina saalivad kohvikulaudade vahel, kuid temale – stammkundele – , kes ta seda kõike juba näinud on, jääb suurimaks väljakutseks meenutada, kas ettekandja magus „Posid!“ on juba kunagi olnud või teiste jaoks alles ees. Kõivu aeg on ajaülene ja seeläbi täpne üldistaja.
Priit Pedajase „Lõputus kohvijoomises“ on kärbitud ja lihtsustatud voolavust, mis paneb igatsema teksti täisversiooni ning täpsemini rütmistatud massistseenide järele. Remondisäästetud Heliose kino äraspidises saalis tekib sellegipoolest lummav atmosfäär (kuigi vaadata tuleb kaugelt ning hingamata). Projitseeritud aastaarvud on muidugi üleliigsed ja töötavad Kõivu tekstile vastu: just ajatuses, dateeringu puudumises tuleb ajalugu ilmseks; pealegi on kostüümides piisavalt viiteid ajastule. Laval on liiga palju aega, et saaks numbritest sügavamale vaadata.
Kriitikas on räägitud rollide puudumisest, mis pole üllatav: me oleme harjunud Rollidega, kus karakter areneb pöörases tempos ning tema motiivide aimamine võrdub võidujooksuga hea kriminulli detektiiviga – kas saan mõrtsuka enne teda teada. See on siiski kunstlik, elus on muutused märksa peenemad, pikaajalisemad, või ei toimu üldse. Nulltasandil mäng pole alistumine lavastajale, see on koostöö mõttega. Lembit Ulfsaki eemalevaatav, märkamatult kuulav stammkunde, Jaan Rekkori karune rahvuslane, Taavi Teplenkovi viinpoeetiline kohaotsija, Maria Avdjushko vähe loota oskav ettekandja moodustavad tüüpide galerii, mida tasub külastada igaühel, kel huvi inimrassi olemuse vastu või tahe mõista asjade juhtumise põhjuseid. Ülejäänud tegelasi pole lavastaja päriselt atmosfääri sulandada suutnud, jättes kohviseltskonnad oma järge ootavateks töölisteks, kelle nägudelt publikule liiga veenvat entusiasmi asjas kaasa lüüa ei paista. Nii ootadki pigem nende lahkumist, et siis liikumatus tiksumises koos stammkunde ja tema paari vestluspartneriga sisukalt paigal seista. Nii need kolm tundi mööduvad.
Priit Pedajase „Lõputus kohvijoomises“ on kärbitud ja lihtsustatud voolavust, mis paneb igatsema teksti täisversiooni ning täpsemini rütmistatud massistseenide järele. Remondisäästetud Heliose kino äraspidises saalis tekib sellegipoolest lummav atmosfäär (kuigi vaadata tuleb kaugelt ning hingamata). Projitseeritud aastaarvud on muidugi üleliigsed ja töötavad Kõivu tekstile vastu: just ajatuses, dateeringu puudumises tuleb ajalugu ilmseks; pealegi on kostüümides piisavalt viiteid ajastule. Laval on liiga palju aega, et saaks numbritest sügavamale vaadata.
Kriitikas on räägitud rollide puudumisest, mis pole üllatav: me oleme harjunud Rollidega, kus karakter areneb pöörases tempos ning tema motiivide aimamine võrdub võidujooksuga hea kriminulli detektiiviga – kas saan mõrtsuka enne teda teada. See on siiski kunstlik, elus on muutused märksa peenemad, pikaajalisemad, või ei toimu üldse. Nulltasandil mäng pole alistumine lavastajale, see on koostöö mõttega. Lembit Ulfsaki eemalevaatav, märkamatult kuulav stammkunde, Jaan Rekkori karune rahvuslane, Taavi Teplenkovi viinpoeetiline kohaotsija, Maria Avdjushko vähe loota oskav ettekandja moodustavad tüüpide galerii, mida tasub külastada igaühel, kel huvi inimrassi olemuse vastu või tahe mõista asjade juhtumise põhjuseid. Ülejäänud tegelasi pole lavastaja päriselt atmosfääri sulandada suutnud, jättes kohviseltskonnad oma järge ootavateks töölisteks, kelle nägudelt publikule liiga veenvat entusiasmi asjas kaasa lüüa ei paista. Nii ootadki pigem nende lahkumist, et siis liikumatus tiksumises koos stammkunde ja tema paari vestluspartneriga sisukalt paigal seista. Nii need kolm tundi mööduvad.
Comments
Lembit Ulfsak siiski Stammkunde rollis.
mgtt