Debüütlavastuse vaatamine on nagu esimese kohtingu üleelamine: mõlemad püüavad teineteist tundma õppida, kobamisi, mitte liialt ennast avades, siiski teist proovile pannes. Kristjan Sarve “rambo” pole erand. Lavastus algab otsivalt: flirditakse saali ja publiku piiriga, kuid väga läbinähtavalt (näitlejad paistavad koheselt vaatajate seast välja, kuid ei mängi end tähelepanu keskpunkti, mistõttu on võttel traditsioonilise põhjendamatu avangardi maiku). Esimesed stseenid lavalgi ei saa päriselt hoogu sisse ning publikul võtab päris kaua aega, et aru saada, kas talle tahetakse nalja teha või tõsistest asjadest rääkida (ma aiman, miks lavastaja otsustas relvamakettide kasuks, kuid hetkel mõjuvad puupüssid liiga liivakasti mänguasjadena ja hetkekski ei teki tunnet vägivallaohust – tinglikult, nähtamatu relvaga sihtides oleks pääsetud nii sellest tundest kui üleliigsest realismist). Esimene veri voolab seetõttu muuseas ja tundeid tekitamata nagu fantaasiavaene roheline salatki, mida meil tavaliselt eelroaks pakutakse. Põhikäik toob garneeringus kaasa juba tabavamaid noote, eelkõige ruumikasutuses (tribüünide alt immitsev suits, mida nähes kõik kohusetundlikult köhima hakkavad, kuigi põhjust pole; nutikas-lihtne helikopteri kujutamine), kuid lavastus läheb päriselt käima alles tagalava juhtimiskeskuse stseeniga, kus enam ei mängita sõja mängimist ning parima taktika leidmine on tegelastele usutavalt oluline. Ning eelkõige seetõttu, et siit alates hakkab Rasmus Kaljujärv ennast ja publikut ette valmistama lõppu kuulutavaks telefonikõneks naisega, mis vaieldamatult lavastuse kulminatsioonistseeniks. Mingil põhjusel ei ole Rasmus Kaljujärv väga palju tugevat siserezhiid nõudvaid rolle mängida saanud, osalt on see ka töökohaga kaasnev paratamatus, ning seda suurem heameel oli tunnetada tema Wilfredi murdumist, kus Kaljujärve tihti üleekspluateeritud miimikaarsenal (teate küll seda poole suuga kaval-mängulist muiet) oli kontrollitult tähenduslikuna kasutusel. Ehk muutub etenduste käigus ka esimene kõne naisega mõnevõrra märgilisemaks, et vaataja ei peaks seda lõpus põhjusena mälusopist otsima hakkama. Igal juhul just kuskil Wilfredi tablettide neelamise vahel kanti sel korral magustoit lauale, andes piisavalt põhjust teeselda, et eelnev on unustatud. Aga Rambo ise? Kuskil seal ta oli, soolatopsina lauanurgal, mida aga otseselt vaja ei läinudki – vaid otsepöördumises publikusse, lausumata monoloogis oli haavatavat jõudu, mis käe soola järele kiskus. Lõpuks sai ta vist surma. Ja edasi? Otseselt telefoni juures hetkel ei passi, kuid kui avaneb võimalus teiseks kohtinguks, asun rõõmsalt õiget riietust valima, sest midagi paeluvat selles esimeses kohtumises oli, mida hetkel sõnadesse panna ei oska.
Comments