Kümme aastat tagasi, olles teatriteaduse esimese kursuse tudeng, oleks ma tõenäoliselt Tooming-Türnpu “MacBethist” vaimustunud. Kuu aega tagasi, põdedes raskekujulist teatriküllastumist, oleks see mind oi kui ükskõikseks jätnud. Nüüd, pärast kolmenädalast teatripuhkust on aju täis poolt- ja vastuargumente, mis kuidagi tervikuks sulanduda ei taha. Üks on kindel: lavastuse nõrgimaks lüliks on Jaan Tooming, kes ilmselgelt pole enam vormis, et “eeslauljana” lavastust vedada. Püüdsin end kuni etenduse lõpuni veenda, et teksti mahalugemine on teadlik võte, sammudes nii ühte takti teiste kriitikutega, kes juba Puutumatust (mitte)kirjutanud, kuid ei suutnudki. Seda enam, et Toominga ja ülejäänud trupi vahel puudus igasugune kontakt: kohati hakkas poistest kahjugi, kui nad meeleheitlikult püüdsid vanameistrilt mõnd impulssi saada, et uude stseeni sisse minna, kuid jäid tühjade kätega. Sellegipoolest oli töö Toomingaga neile arvatavasti asendamatu kogemus; suutsin minagi jääknähtude põhjal silme ette manada teatri, mida 1970. Tartus uuenduslikuks nimetati.
Teoreetiliselt pidanuks Shakespeare’i shoti näidendi tekst shamaanliku esitusviisiga hästi kokku kõlama – mõlemas on paras annus müstitsismi ning arheelikkust, kuid tuleb nõustuda Maris Petersiga, et hetkel jäi küll tunne, et “MacBethi” tekst oli üleliigne ballast, mille analüüsimine lavastajatele mingit huvi ei pakkunud. Olen kaugel tekstisnoobidest, kes minestavad juba mõtte peale klassikuid kuidagi kärpida, kuid siin tundsin küll Shakespeare’i värsist puudust: kuidas niivõrd rütmipüüdlikul lavastusel meetrikast üle lennata õnnestus, jääbki arusaamatuks. Seega jäid kõik lootused tekkivale atmosfäärile ning näitlejatemängule. Ja siin midagi oli. Lavaline kehaline kohalolu on ikka NO trupi tugevuseks olnud, selgi korral oli seda tunda; tõsi küll, märksa teistsuguse intensiivsusega: jõulis-iroonilise demonstratsiooni asemel maadligi hiiliv kehaotsing, kus hea annus edasiviivat enesekahtlust ning partnerilt toeotsingut. Lisades sellele Airi Erase tuntud pimeduse piiriga mängiva valguskujunduse ning minu jaoks esmakordse kunstnikutöö, mis loogilis-loomulikult valgusrezhiiga kokku sulandus, laskmata kehamaalingute kunstlikkusel salapärast võitu saada, tekkiski atmosfäär, mis enamjaolt kahtlustav-tüdinud vaatajapositsioonist läbi imbus. Sisse murdmiseks jäi jõust siiski vajaka.
Teoreetiliselt pidanuks Shakespeare’i shoti näidendi tekst shamaanliku esitusviisiga hästi kokku kõlama – mõlemas on paras annus müstitsismi ning arheelikkust, kuid tuleb nõustuda Maris Petersiga, et hetkel jäi küll tunne, et “MacBethi” tekst oli üleliigne ballast, mille analüüsimine lavastajatele mingit huvi ei pakkunud. Olen kaugel tekstisnoobidest, kes minestavad juba mõtte peale klassikuid kuidagi kärpida, kuid siin tundsin küll Shakespeare’i värsist puudust: kuidas niivõrd rütmipüüdlikul lavastusel meetrikast üle lennata õnnestus, jääbki arusaamatuks. Seega jäid kõik lootused tekkivale atmosfäärile ning näitlejatemängule. Ja siin midagi oli. Lavaline kehaline kohalolu on ikka NO trupi tugevuseks olnud, selgi korral oli seda tunda; tõsi küll, märksa teistsuguse intensiivsusega: jõulis-iroonilise demonstratsiooni asemel maadligi hiiliv kehaotsing, kus hea annus edasiviivat enesekahtlust ning partnerilt toeotsingut. Lisades sellele Airi Erase tuntud pimeduse piiriga mängiva valguskujunduse ning minu jaoks esmakordse kunstnikutöö, mis loogilis-loomulikult valgusrezhiiga kokku sulandus, laskmata kehamaalingute kunstlikkusel salapärast võitu saada, tekkiski atmosfäär, mis enamjaolt kahtlustav-tüdinud vaatajapositsioonist läbi imbus. Sisse murdmiseks jäi jõust siiski vajaka.
Comments
Jaan Tooming