Estonia teatris jäi see lava tagafoonile projitseeritud võrrand sel korral ühe muutuja eiramise tõttu lahendamatuks, lahenduskäiku ennast oli siiski üldjoontes pinev jälgida.
Küsimus, kuidas peab ooperit vaatama, on mind viimasel ajal üha enam kimbutama hakanud – oma osa on siin mängida just kodumaise ooperi peatõstmisel (kõigepealt “Wallenberg” ja nüüd “Armastuse valem”) -, kuid vastus tundub aina plehku panevat (valgustumine ei kaasnenud ka ETVs näidatud muusikadokumentaali “Peavad’s ooperilauljad tõesti nii paksud olema?” vaatamisega). Oleks nagu teater, aga vaadata on tihtilugu vähe või lihtsalt piinlik. Selles osas oli Liis Kolle lavastus kergendust pakkuv. Olgugi, et “Wallenbergi” lavamaailm mõnules suuremas groteskivahus ning publiku kaasahaaratuses, sobis “Armastuse valemile” valitud traditsiooniline kaasaegsus (peategelaste dubleeritus tantsupaari näol, koori mõõdukalt elavdav koreograafia). Lavalist salapära hoidis sel korral Airi Erase kitsi valguskujundus, mis Ann Lumiste lavapildile ootusärevat müstilisust lisas. Seega teatri kui visuaalse kunstiliigi eeldustele vastas Kolle lavastus kenasti. Rolliloomega oli nagu meie rahvusooperis ikka: sai usutavalt tehtud. Tõsi, Helen Lokutal polnudki suurt midagi peale kauni kaalutleva naise mängida (eeldusi nagu oleks) ning suuresti piirduti tema olematu piha demonstreerimisega (on ilus vaadata küll). Muusikast jällegi ei arva (elevant ja kõrv), kuigi põnevamad olid ava- ja lõpumäng kui vahepeal liialt poppmuusika zhanritega flirtiv põhiosa. Mida aga lavastuses kindlasti ei olnud: tõsiseltvõetav libreto.
Lavastaja kirjutab isegi kavalehes (mida ma ju tavaliselt ei loe, aga sel korral oli mõistmatusest tulenev taustainfo vajadus piisavalt suur), et kärpis esialgset Maimu Bergi teksti oluliselt ning palju tehti kohandamisi vastavalt lauljatele (et kellel millist häälikut kõige mugavam laulda). Tulemuseks on nii dramaturgiliselt kui sõnakõlaliselt küündimatu tähejoru, mis ei viitsigi tegeleda tegelaste motiivide paljastamisega. Diletantism nüüd küll ooperi eripära olla ei võiks. Jääb vaid üle loota, et kui ooper tõlkimisse läheb (näiteks hispaania keelde, et õigesse kultuurikonteksti sattuda) – ja loodetavasti läheb, sest on seda väärt - , siis võetakse Berg või mõni muu kirjutada oskav inimene taas kampa. Seda tasuks Vihmandil ja Kollel ükskõik, milliste tulevikulavastuste puhul teha.
Küsimus, kuidas peab ooperit vaatama, on mind viimasel ajal üha enam kimbutama hakanud – oma osa on siin mängida just kodumaise ooperi peatõstmisel (kõigepealt “Wallenberg” ja nüüd “Armastuse valem”) -, kuid vastus tundub aina plehku panevat (valgustumine ei kaasnenud ka ETVs näidatud muusikadokumentaali “Peavad’s ooperilauljad tõesti nii paksud olema?” vaatamisega). Oleks nagu teater, aga vaadata on tihtilugu vähe või lihtsalt piinlik. Selles osas oli Liis Kolle lavastus kergendust pakkuv. Olgugi, et “Wallenbergi” lavamaailm mõnules suuremas groteskivahus ning publiku kaasahaaratuses, sobis “Armastuse valemile” valitud traditsiooniline kaasaegsus (peategelaste dubleeritus tantsupaari näol, koori mõõdukalt elavdav koreograafia). Lavalist salapära hoidis sel korral Airi Erase kitsi valguskujundus, mis Ann Lumiste lavapildile ootusärevat müstilisust lisas. Seega teatri kui visuaalse kunstiliigi eeldustele vastas Kolle lavastus kenasti. Rolliloomega oli nagu meie rahvusooperis ikka: sai usutavalt tehtud. Tõsi, Helen Lokutal polnudki suurt midagi peale kauni kaalutleva naise mängida (eeldusi nagu oleks) ning suuresti piirduti tema olematu piha demonstreerimisega (on ilus vaadata küll). Muusikast jällegi ei arva (elevant ja kõrv), kuigi põnevamad olid ava- ja lõpumäng kui vahepeal liialt poppmuusika zhanritega flirtiv põhiosa. Mida aga lavastuses kindlasti ei olnud: tõsiseltvõetav libreto.
Lavastaja kirjutab isegi kavalehes (mida ma ju tavaliselt ei loe, aga sel korral oli mõistmatusest tulenev taustainfo vajadus piisavalt suur), et kärpis esialgset Maimu Bergi teksti oluliselt ning palju tehti kohandamisi vastavalt lauljatele (et kellel millist häälikut kõige mugavam laulda). Tulemuseks on nii dramaturgiliselt kui sõnakõlaliselt küündimatu tähejoru, mis ei viitsigi tegeleda tegelaste motiivide paljastamisega. Diletantism nüüd küll ooperi eripära olla ei võiks. Jääb vaid üle loota, et kui ooper tõlkimisse läheb (näiteks hispaania keelde, et õigesse kultuurikonteksti sattuda) – ja loodetavasti läheb, sest on seda väärt - , siis võetakse Berg või mõni muu kirjutada oskav inimene taas kampa. Seda tasuks Vihmandil ja Kollel ükskõik, milliste tulevikulavastuste puhul teha.
Comments