Mulle jõulud ei meeldi. Jõulutuled ka mitte. Pseudo. Uksed on muidugi põnevamad, lootustandvamad. Et äkki midagi uut. Bert Raudsep meeldib mulle ka. Teda näeb laval harva, aga temas on mingi intensiivselt piidlev kohalolu, mis vaatama kutsub. Pole ta midagi nii habras, kui arvata võiks. Seega Raudsep ukse taga peaks kindla peale minek olema. Oligi – lausa liiga kindla peale. Laur Kaunissaare lavastuses “Mida sa ootad?” olid etüüdid eraldiseisvatena analüüsiga vaadeldavad, tõusmata siiski üldistuseks, vastuseks, et miks sest jälle rääkima peab. Aga olgu, kui küsiti, siis tuleb vastata: ootan suuremat julgust selgest tähendusest kõrvale kalduda ning esmapilgul tõestamatuid seisukohti võtta.
Pieter Ampe näiteks ei karda keda kuraditki mõttetusega tüüdata. Peaasi, et lõbus on! Ja oligi täielik rokkimine, nõmeanalüüs ja suitsujagamine. Suupärane õllekõrvane, millest hambaauku ei jäänudki suurt midagi peale lõbu. Aga vabalt võib ka nii. Kunstniku argipäev, mis kriitikul silmad suureks ajab. Sest meie eeldame sisemist põlemist ja pidevat muidu-suren-ära loomingut.
Priit Rauale õnnesoovid preemia puhul: Kanutis nähtust kirjutades juba igav ei hakka. Isegi kui saalis endas on teinekord tüütu istuda.
Pieter Ampe näiteks ei karda keda kuraditki mõttetusega tüüdata. Peaasi, et lõbus on! Ja oligi täielik rokkimine, nõmeanalüüs ja suitsujagamine. Suupärane õllekõrvane, millest hambaauku ei jäänudki suurt midagi peale lõbu. Aga vabalt võib ka nii. Kunstniku argipäev, mis kriitikul silmad suureks ajab. Sest meie eeldame sisemist põlemist ja pidevat muidu-suren-ära loomingut.
Priit Rauale õnnesoovid preemia puhul: Kanutis nähtust kirjutades juba igav ei hakka. Isegi kui saalis endas on teinekord tüütu istuda.
Comments