Ja mis siis? Ah? Mis siis, ma küsin? Kas ma pean talle kaasa tundma? Et oi kui raske tal on olnud, ümberringi provints ja kõik joovad ja mujale minnes ei saa ka ju hakkama, sest ise on loll?
Ma ei usu, et inimesel pole võimalik oma keskkonnast välja murda, kui ta seda ikka ise tahab.
Ma tean, et see pole nii.
Ja seetõttu jäi Mart Aasa kirjutatud ja Leino Rei lavastatud “Räägime asjast” peategelase allakäik mulle arusaamatuks ja kaugeks. Ja kohe kindlasti ei pannud kaasa tundma. Puhtalt ta enda süü. Et olen üleolev? Sest maakohtades ei saa head haridust ja puudub motiveeritud õpikeskkond ja üldsegi, mängukirg on haigus ja kuidas sa siis ei joo, kui kõik ümberringi mõnuga neelavad.
Mulle meeldivad munadega mehed rohkem. Punapeadele ilmselgelt samuti.
Aga olgu: kui ei mõista, pole ka mõtet möliseda, seega jäägu see tekst. Leino Rei lavastus oli vahendites mõõdukas, keskendudes tüüpidele ja räägitavale. Sümbolid olid viisakalt koondatud ühte punasesse põdrapeakujulisse küünlasse. Tähelepanu oli seega näitlejal. Tarmo Tagamets peategelasena vedas lavastust pingeteta, olles keskmeks, mille ümber ülejäänud tüübid keerutada said. Leino Rei isa ja Tauri Trummali kinnisvaramaakler panid tõenäoliselt kümnesse, ülejäänudki tabasid märki. Lavastuse rütmid olid siiski paigast ära ning päriselt käima läks nähtud etendus vaid hetkiti. Ehk oli selle põhjuseks harrastajate kaasamine või harvad mängukorrad. Suuresti muidugi mina ise. Mõne vaataja pea kohe on liiga punane.
Ma ei usu, et inimesel pole võimalik oma keskkonnast välja murda, kui ta seda ikka ise tahab.
Ma tean, et see pole nii.
Ja seetõttu jäi Mart Aasa kirjutatud ja Leino Rei lavastatud “Räägime asjast” peategelase allakäik mulle arusaamatuks ja kaugeks. Ja kohe kindlasti ei pannud kaasa tundma. Puhtalt ta enda süü. Et olen üleolev? Sest maakohtades ei saa head haridust ja puudub motiveeritud õpikeskkond ja üldsegi, mängukirg on haigus ja kuidas sa siis ei joo, kui kõik ümberringi mõnuga neelavad.
Mulle meeldivad munadega mehed rohkem. Punapeadele ilmselgelt samuti.
Aga olgu: kui ei mõista, pole ka mõtet möliseda, seega jäägu see tekst. Leino Rei lavastus oli vahendites mõõdukas, keskendudes tüüpidele ja räägitavale. Sümbolid olid viisakalt koondatud ühte punasesse põdrapeakujulisse küünlasse. Tähelepanu oli seega näitlejal. Tarmo Tagamets peategelasena vedas lavastust pingeteta, olles keskmeks, mille ümber ülejäänud tüübid keerutada said. Leino Rei isa ja Tauri Trummali kinnisvaramaakler panid tõenäoliselt kümnesse, ülejäänudki tabasid märki. Lavastuse rütmid olid siiski paigast ära ning päriselt käima läks nähtud etendus vaid hetkiti. Ehk oli selle põhjuseks harrastajate kaasamine või harvad mängukorrad. Suuresti muidugi mina ise. Mõne vaataja pea kohe on liiga punane.
Comments
Asi pole selles, et etendus sinu jaoks korralikult tööle ei hakanud, aga mind kurvastab teemasse suhtumine – „Ja mis siis? Ah? Mis siis, ma küsin? Kas ma pean talle kaasa tundma? Et oi kui raske tal on olnud, ümberringi provints ja kõik joovad ja mujale minnes ei saa ka ju hakkama, sest ise on loll?
Ma ei usu, et inimesel pole võimalik oma keskkonnast välja murda, kui ta seda ikka ise tahab. Ma tean, et see pole nii.“
Kui juba küsisid, siis püüan vastata. Jah, tõepoolest ei pea kaasa tundma, aga võiksid. Munad võivad olla, aga empaatiavõime peaks igaühel olema. Ilma viimaseta ei ole inimene inimene.
Ma ei tea, millised kokkupuuted sul maaeluga, linnaeluga või üldse eluga on, aga minu arvamus on see, et elu ei ole nii loogiline ja mustvalge. Üllatus? Mingid kafkalikud jõud ei lase tõepoolest paljudel inimestel rutiini murda ja elus uut lehekülge pöörata. Joob ja jääbki jooma, käib kasiinos ja jääbki käima. Koolis käinud piisavalt ja pere ka muretseb, aga pahedest lahti rebida ei suuda kuidagi. Hämmastav, et sa ei ole sellise teemaga reaalses elus kokku puutunud nii, et see sind puudutaks.
Kuhu siit edasi? Aidsihaige võtku end kokku ja saagu terveks? Nälgiv aafriklane hakaku sööma kui ta tõepoolest tahab süüa? Või kui kaugele siit ikka minna - need eesti mehed, kes on enesetapu sooritanud (nende protsent meil ju teadaolevalt kõrge võrreldes teiste riikidega) . Võimatu, et sa kedagi neist ei tea. Või kui kaua annab probleemi eirata? Kuni midagi sellist juhtub su oma kodus?
Piir naivismi, ükskõiksuse ja kalestumise vahel on vist päris õhuke. Kalestumise protsess on kummaline. Ühel hetkel on inimene nii palju koolis käinud, et on üleharitud, nii palju näinud, et tundub juba kõike teadvat. See on ohtlik seisund. Raskekujuline teatriküllastumus ei kao ilmselt kolme nädalaga. Vaja on rohkem aega ja võib olla keskkonna täieliku muutust. Siin ongi küsimus – kas inimesel on võimalik oma keskkonnast välja murda, kui ta seda ikka ise tahab?
Leino Rei
Kõigepealt suured tänud, et reageerisid, seda võiks märksa rohkem olla.
Mis aga teksti endasse puutub, siis siin tahaks pisut diskussiooni arendada. Mina nimelt usun, et teatrikriitik peaks alati aus olema, mis tähendab muuseas oma subjektiivsuse näitamist, kui see kunsti vastuvõtus olulist rolli mängib (ja mängib alati), eriti autoriblogis. Seega, lõik, mida tsiteerid, on ülimalt aus reaktsioonikirjeldus ning vajalik just selleks, et minu suhtumine antud teemasse välja tuleks - et lugejal oleks võimalik minu seisukohaga nõustuda või mitte ning seda silmas pidades tekstiga edasi minna.
Mis puutub minu isiklikesse kokkupuudetesse, siis need on olnud vägagi lähedased ning mina lähtun põhimõttest, et kui mina olen seni neist "kafkalikest jõududest" hoolimata suutnud "rutiini murda", siis miks teised ei peaks? Võimalik, et see on üleolev suhtumine, nagu ma ka artiklis ütlesin.
Seega, püüa hinnata ausat reaktsiooni, isegi, kui see sinu omaga kuidagi kokku ei lange, ning aktseptreeri stiilide paljusust: miks peab alati kõike mõista püüdma, sihitult oma egoismi varjama? Juba tõsiasi, et sinu lavastus pani mind kirjutama ülalolevat teksti, millele järgnes meie vestlus, näitab, et tõenäoliselt tabas lavastus märki.
Veel kord tänud reaktsiooni eest!
Ott
Näitlejana ma tean rolli mängides, kus asun mina ja kus minu tegelane. Sinu väljaütlemine kriitikuna tekitab mus aga segadust, et kus sa ise paikned? Inimesena. Mulle on seni tundunud, et kriitik esindab kirjutades iseend.
Mäng erinevate stiilidega on võttena mõistetav, aga kui sa ei anna vihjeid, mis mängu sa parasjagu mängid, siis võtan ma lugejana seda vastu nii nagu kirjas on.
Seega, kui „aus reaktsioonikirjeldus on vajalik just selleks, et sinu suhtumine antud teemasse välja tuleks“, siis nii ma ka sellest aru sain ja reageerisin nii nagu mu vastuses kirjas.
Ma mõistaksin sind ja sõnastaksin oma eelmise vastuse teisiti kui sa pärast sissejuhatust avaksid tagamaad, et kelle mõtteid sa esindad või põhjendaksid, miks sa nii arvad. Praegu saan ikkagi aru, et stilistikast sõltumata on need sinu enda sisukohad. Ja nendega ma endiselt nõus ei ole.
Aus reaktsioon on kindlasti hinnatavam kui niisama ümmargune lamisemine. Mulle lihtsalt ei istu destruktiivne ausus. Kui mind sellised hood tabavad, siis kas olen vait või jagan seda väga väikeses ringis.
Näitlejatele räägitakse koolis pealisülesandest ja pealis-pealisülesandest. See on universaalne mudel. Sõltumata erialast on ju igal tegevusel oma eesmärk, mis omakorda on suure ja põhilise/peamise teenistuses. Sinna sisse võib vahendina mahtuda ka egoistlik ausus, aga siis tahaks väga aru saada, mille nimel seda kasutatakse. Seekord lihtsalt ei saanud aru.
Leino.
Ning see, et sulle ei istu "destruktiivne ausus", on tegelikult samasugune subjektiivne maitseotsustus nagu minu destruktiivne ausus reaktsioonina ning mingit keskteed polegi vaja siin leida. Sina ei nõustu minu kriitika vaadetega, mina lavastuse omadega; minu jaoks ei olnud läbinisti veenev sinu viis oma vaateid lavastuses näidata, sinu jaoks oli vastuvõetamatu minu viis lavastusest kirjutada.
Lisaks viitad sa mingile teatrikriitika pealisülesandele, mis, nagu ma aru saan, peaks sinu arvates olema toetava tagasiside andmine loojale? Kui mõelda, kui üleolevalt praktikud tavaliselt kriitikasse suhtuvad ("ah, ma ei loe seda iialgi"), siis pole vist ime, et ma kriitikuna flirdin ka teiste eesmärkidega, näiteks kunstiline eneseväljendus. Samas arvan ma siiski, et tagasiside, potentsiaalse vaataja juhatamine ning jäädvustamine ajaloo tarbeks on olulised eesmärgid, lihtsalt blogivorm annab mulle minu arvates suurema vabaduse valida, millele täpselt keskenduda (seegi teema on muidugi lahti vaidlemata, meie kunstikriitika blogosfäär on alles olematu).
Teatriblogide teema hakkas mulle huvi pakkuma kui käisin paari aasta eest Rootsis teatribiennaalil. Seal oli etenduste kõrval ka paralleelselt seminaride programm. Üks teema oli teatrikriitika kolimisest blogosfääri. Kuna mul ajad ei klappinud, siis seda loengut ma kahjuks kuulama ei jõudnud, aga lugesin tutvustavatest materjalidest enda jaoks väga olulist mõtet selle kohta. Kuidas teatrikriitika kolib üha rohkem ajalehtedest veebikeskkonda. Paljud kirjutajad on noored, kooliõpilased ja muiduhuvilised, aga ka kriitikud on hakanud üha enam oma mõtteid väljendama internetis.
See tundus mulle väga loogiline asjade käik inimeste jaoks kellel on janu eneseväljenduse järele, kellele lehtede nõudmised (kirjuta meile „nupuke“; kirjuta meile arvustus sellises tähemärkide mahus; kirjuta sellest näitlejast või lavastajast, sest ta on praegu kuum nimi ja ületab uudisekünnise) ei võimalda vaba eneseväljendust. Olen sellest ajast aeg-ajalt internetis tiiru peale teinud ja püüdnud jälgida, mis meil toimub.
See teema on sulle endale ilmselt paremini tuttav, seepärast pikalt ei hakka lahti kirjutama, mida siit leida võib (paar süsteemset teatriblogi ja mõned juhuslikud või kunagi alustatud, aga siis toppama jäänud blogi), aga üldiselt sulatõsi, et üsna olematu on see teatrikriitika blogosfäär.
Arusaamatu on just see, et kui nendes ülaltoodud klišeedes on terake tõtt, siis peaks ju meie teatrikriitikul olema piisavalt „nälga“ eneseväljenduseks. Ja seda netikeskkond ju suurepärase võimalusena pakub. Aga ometi pole see tööle läinud.
Ma arvasin, et blogides võidakse tahta kirjutada just põhjalikemaid ja analüütilisemaid arvustusi, et tagasi võiks tulla ajad, kus kriitik vaatab etendust mitu korda, on lugenud näidendit, tutvunud taustamaterjalidega jne. Sinisilmsus minu poolt selgelt.
Arusaadav, et sina kirjutajana otsid neid vorme ja väljendusvõimalusi, mis sind põletavad. Ega selle kohapealt, jah, ei saagi olla taotlus kõigile meeldida. Nii et jõudu sulle oma asja ajamisel.
Pikkade analüütiliste artiklitega on aga nii, et nende avaldamiseks leiab tegelikult kohti üsna kergelt: nii Sirp kui TMK janunevad taoliste tekstide järele, probleem on aga kirjutajate vähesuses (lisaks, ega üle kolme põhjaliku artikli aastas väga ei jõuagi kirjutada). Samas kaldun ma ka arvama, et blogid polegi nende jaoks õigeks kohaks, need peaksid jääma rohkem subjektiivset edastavaks reaktsioonikohaks, mis muidugi vajaksid just sel põhjusel võimalust vaielda, kommenteerida teiste sissekandeid, mida hetkel meil ei saa (briitide olukord on ses mõttes märksa parem, soovitan lugeda "The Guardiani" teatriblogi ja sealt edasi liikuda). Ja ega väga pikka teksti jõuagi arvutist lugeda.
Seega on blogide osas kõik alles lahtine ja pole ka veel reeglid paika loksunud, kuid isiklikult olen lootusrikas.
püsilugeja