Selleks, et mõista, kui oluline on, et Ugala repertuaari jõudis tekst nagu “Grafiti”, tasub võrdlevalt lugeda Postimehe ning kohaliku Sakala arvustusi – peegelpilt on totaalne. Ei usu siiski, et Sibleyrase tekst vaid suurlinnapublikut kõnetaks, kuivõrd teemad – usaldamatus, pealiskaudsus, hirm väljajäämise ees – on universaalsed.
Taago Tubina lavastus usaldab teksti, otsimata lisasümboleid, mida ka tõesti vaja pole (ka kulmukortsutust tekitavad viljapead toaseintel saavad teises vaatuses selgituse). Lugu ja mõte on niigi selged. Enim on rõhku pandud kolme abielupaari väljamängimisele: Liina Olmaru ja Aarne Soro anduvad eemalseisja mõnuga uusedukate pseudosuhtlusele; Vilma Luik ja Andres Lepik oma tüüpidele küll kõrvalpilku ei paku, kuid pakuvad eelmisele paarile vajalikku vanamoodsuse kontrasti; kõige raskemas olukorras, portreteerides keskpärasust, on Janek Vadi ja Kadri Lepp ning seetõttu on paratamatu, et nad nii elavat publiku kaasaelamist ei teeni. Suurim oht etenduste käigus üle võlli lennata, mõeldes välja aina uusi lavasituatsioone, on just Olmarul ja Sorol – mingil hetkel saab neid kurkuminevaid puuvilju ja oimukohtade näppimise vajadusi lihtsalt liiga palju.
Põhiline on aga see, et Tubin on suutnud saavutada selle, mida tihtilugu võimatuks ülesandeks peetakse: lavastada komöödiat, mis ei tee kunstilisi järeleandmisi. Suur tänu selle eest läheb muidugi näidendile, kuid teoreetiliselt oleks võinud lavastades minna ka grotesksete tüüpide ja lausnaerutamiseni, mis pühkinuks muidugi Sibleyrase tekstilt irve näolt. Ja siis polekski midagi jäänud. Ehk vaid tantsivad black-out’id Karl Saksi ja Päär Pärensoni esituses (liigutused sobisid paremini Saksile, mis ka loomulik – tema koreograafia ikkagi), mille nutikuse ees tuleb kummardada.
Taago Tubina lavastus usaldab teksti, otsimata lisasümboleid, mida ka tõesti vaja pole (ka kulmukortsutust tekitavad viljapead toaseintel saavad teises vaatuses selgituse). Lugu ja mõte on niigi selged. Enim on rõhku pandud kolme abielupaari väljamängimisele: Liina Olmaru ja Aarne Soro anduvad eemalseisja mõnuga uusedukate pseudosuhtlusele; Vilma Luik ja Andres Lepik oma tüüpidele küll kõrvalpilku ei paku, kuid pakuvad eelmisele paarile vajalikku vanamoodsuse kontrasti; kõige raskemas olukorras, portreteerides keskpärasust, on Janek Vadi ja Kadri Lepp ning seetõttu on paratamatu, et nad nii elavat publiku kaasaelamist ei teeni. Suurim oht etenduste käigus üle võlli lennata, mõeldes välja aina uusi lavasituatsioone, on just Olmarul ja Sorol – mingil hetkel saab neid kurkuminevaid puuvilju ja oimukohtade näppimise vajadusi lihtsalt liiga palju.
Põhiline on aga see, et Tubin on suutnud saavutada selle, mida tihtilugu võimatuks ülesandeks peetakse: lavastada komöödiat, mis ei tee kunstilisi järeleandmisi. Suur tänu selle eest läheb muidugi näidendile, kuid teoreetiliselt oleks võinud lavastades minna ka grotesksete tüüpide ja lausnaerutamiseni, mis pühkinuks muidugi Sibleyrase tekstilt irve näolt. Ja siis polekski midagi jäänud. Ehk vaid tantsivad black-out’id Karl Saksi ja Päär Pärensoni esituses (liigutused sobisid paremini Saksile, mis ka loomulik – tema koreograafia ikkagi), mille nutikuse ees tuleb kummardada.
Comments