“Maarja kuulutamise” teevad sündmuseks eelkõige rollid, mis näitlejate endi loometeedel vaimustavad, laiemas kontekstis rääkimapanevad. Ning Paul Claudeli tekst, mis ühele vastuvõetamatu jumalateenistus, teisele sisekaemuslik igapäev.
Ateistid imedesse ei usu, vähemalt religioossetesse kindlasti mitte. Mina olen ateist. Järelikult on “Maarja kuulutamine” minu jaoks muinasjutt, mida väikese pingutusega sama õhinal uskuda kui lapsepõlve unejutte. Lootusesse usuvad aga kõik. Isegi ateistid. Seega kõnetas Claudeli tekst mind siiski: polegi oluline, kust etteloetav lõik pärineb, kui mittekuulumine teadvusse immitseb. Religioonifoobid niimoodi mõtelda ei suuda, las nad siis jäävad. Olen isegi hea meelega nendega aega veetnud.
Lembit Peterson trupiga pole selgi korral nõudmisi teksti läbitöötatuse osas alandanud ning laval on meil aina harvemini kohatav usutavus. Muidugi pole see uuendav teater, kuid traditsioonide kandjana püstipäine ja sellisena teda võtta tulekski. Andri Luup päris nii vist ei arvanud, püüdes oma tegelaskuju näidata distantsilt, mille vaatajale selgeks mängimiseks jäi käsitööoskusest puudu, kukutades ta ansamblist välja. Teise äärmusesse, liialduses tõsiseltvõetavuse kaotanud mõtisklusse takerdus Rain Simmul. Õekestepaar Maria ja Laura Peterson hoidsid aga vaatajate tähelepanu. Silmad-läksid-suureks-ja-suu-vajus-lahti viisil jääb enamikele muidugi meelde Laura Petersoni uus hääl: kõmisevalt madal, veidi tüdinult jõuline oma loomusega kimpus tütre hääl. Esimese vaatuse järel tundus küll, et rolliloome ongi häälemoondusega piirdunud, kuid edasine pakkus ka mänguvõimalusi, kulmineerudes Piiblist jõulumissat ette lugedes oma kuulumatuse tunnetamisega. Ideaalis võiks väline võttestik publikule paista sisulise tegelase arenguloo karkassina, hetkel kumasid luud ehk liiga naha alt läbi (kahju, et edasi ei mängita ja rollid kasvada ei saa). Maria Petersoni nahk oli aga paksem kui esimene vaatuse kõrghäälne malbus oodatagi lubas. Just hüljatu, pimeda, kuid õndsana tuli esile tema oskus mõtisklevas rahus emotsioonidepalett vaatajale oluliseks mängida. Maria Petersoni surmale määratud õe andestus jäi meeldetuletavalt vastu igaühe peegelpilti klopsima ka etenduselt koju minnes, hiljemgi. Rääkimata leinavast isast. Kõige erksamalt sundiski mind end jälgima just Lembit Peterson isana esimeses vaatuses: otsustanuna, reisipalavikus, kindlana oma lastes ja neile antud kasvatuses. Selle näitlejaga käib kaasas pühalikkus, vähemasti on selliseks saanud tema avalik kuvand, ja seda nauditavam oli vaadata poisikeselikult elevat teeleasujat, kes püüdis end veel veidi vaos hoida, et perele teenitud seletusi jagada, kuigi käed paitasid juba graatsiliselt kaugete maade mägesid. Lembit Peterson oli laval nagu meister, keda õpilased idamaade traditsioone järgides esimestel aastatel vaid jälgima peaks, siis vaikselt jäljendada püüdes ning alles seejärel oma otsima hakates. Selliseid on meil väga vähe.
Seetõttu, et kõige parem on meistrit jälgida otse laval publiku ees, peab vist sundima end unustama noorte kaasamise külaelanikeks, teenriteks jms, mis lavastusele tervikuna kasuks ei tulnud, muutes ettevaatlikult häälde timmitud kontsertpilli koolipoisi harjutusriistaks. Aga ikkagi.
Ateistid imedesse ei usu, vähemalt religioossetesse kindlasti mitte. Mina olen ateist. Järelikult on “Maarja kuulutamine” minu jaoks muinasjutt, mida väikese pingutusega sama õhinal uskuda kui lapsepõlve unejutte. Lootusesse usuvad aga kõik. Isegi ateistid. Seega kõnetas Claudeli tekst mind siiski: polegi oluline, kust etteloetav lõik pärineb, kui mittekuulumine teadvusse immitseb. Religioonifoobid niimoodi mõtelda ei suuda, las nad siis jäävad. Olen isegi hea meelega nendega aega veetnud.
Lembit Peterson trupiga pole selgi korral nõudmisi teksti läbitöötatuse osas alandanud ning laval on meil aina harvemini kohatav usutavus. Muidugi pole see uuendav teater, kuid traditsioonide kandjana püstipäine ja sellisena teda võtta tulekski. Andri Luup päris nii vist ei arvanud, püüdes oma tegelaskuju näidata distantsilt, mille vaatajale selgeks mängimiseks jäi käsitööoskusest puudu, kukutades ta ansamblist välja. Teise äärmusesse, liialduses tõsiseltvõetavuse kaotanud mõtisklusse takerdus Rain Simmul. Õekestepaar Maria ja Laura Peterson hoidsid aga vaatajate tähelepanu. Silmad-läksid-suureks-ja-suu-vajus-lahti viisil jääb enamikele muidugi meelde Laura Petersoni uus hääl: kõmisevalt madal, veidi tüdinult jõuline oma loomusega kimpus tütre hääl. Esimese vaatuse järel tundus küll, et rolliloome ongi häälemoondusega piirdunud, kuid edasine pakkus ka mänguvõimalusi, kulmineerudes Piiblist jõulumissat ette lugedes oma kuulumatuse tunnetamisega. Ideaalis võiks väline võttestik publikule paista sisulise tegelase arenguloo karkassina, hetkel kumasid luud ehk liiga naha alt läbi (kahju, et edasi ei mängita ja rollid kasvada ei saa). Maria Petersoni nahk oli aga paksem kui esimene vaatuse kõrghäälne malbus oodatagi lubas. Just hüljatu, pimeda, kuid õndsana tuli esile tema oskus mõtisklevas rahus emotsioonidepalett vaatajale oluliseks mängida. Maria Petersoni surmale määratud õe andestus jäi meeldetuletavalt vastu igaühe peegelpilti klopsima ka etenduselt koju minnes, hiljemgi. Rääkimata leinavast isast. Kõige erksamalt sundiski mind end jälgima just Lembit Peterson isana esimeses vaatuses: otsustanuna, reisipalavikus, kindlana oma lastes ja neile antud kasvatuses. Selle näitlejaga käib kaasas pühalikkus, vähemasti on selliseks saanud tema avalik kuvand, ja seda nauditavam oli vaadata poisikeselikult elevat teeleasujat, kes püüdis end veel veidi vaos hoida, et perele teenitud seletusi jagada, kuigi käed paitasid juba graatsiliselt kaugete maade mägesid. Lembit Peterson oli laval nagu meister, keda õpilased idamaade traditsioone järgides esimestel aastatel vaid jälgima peaks, siis vaikselt jäljendada püüdes ning alles seejärel oma otsima hakates. Selliseid on meil väga vähe.
Seetõttu, et kõige parem on meistrit jälgida otse laval publiku ees, peab vist sundima end unustama noorte kaasamise külaelanikeks, teenriteks jms, mis lavastusele tervikuna kasuks ei tulnud, muutes ettevaatlikult häälde timmitud kontsertpilli koolipoisi harjutusriistaks. Aga ikkagi.
Comments