Mõned aastad tagasi Stoppardi “Rock’n’Rolli” lugedes erilist vaimustust ei tundnud: tekst jäi dramaturgiliselt alla “Arkaadiale” ning dialoogivaimukuselt “Rosencrantzile ja Guildensternile” ning teema tundus pigem paeluvat isade põlvkonda. Ülesehituslik nõrkus kumas läbi ka Heiti Paki tagasihoidlikust rezhiist, kuid valjult kõlanud muusikapalad, mis tekstis olid mu jaoks vaid nimed, suutsid ajastut piisavalt edasi anda, et mõttekäigud huvi hakkaks pakkuma. Vahepeal muutus staatilisus küll kurnavaks, kuid etenduse järelmaik sai pigem positiivne.
Sellegipoolest tulnuks mõnigi tempovahetus lavastusele kasuks. Eriti igatsesin enam välist tegevust Andres Noormetsa ja Tiit Palu dialoogide ajal, kus tühjal laval kaikusid oma tähenduse kaotanud sõnad. Usutavasti püüdis Noormets portreteerida Jani kui vaikset muusikahuvilist, kes olude sunnil sattunud poliitmängudesse – see põhjendaks tema läbivat ükskõiksust - , kuid selles rokiarmastuseski puudus siirus ja suurus, mistap oksendamine lõhutud plaate nähes kunstlikuna mõjus. Palu tegelase sisepõlemised jäid aga täiesti saali kandumata: tolvanist kaasajooksik ei saaks nagu kuidagi Jani-suguse mehe parimaid sõpru olla. Neil põhjustel ei tõusnud lõppeks tekstis olev praktiliselt kogetud ida kommunismi ning teoreetiliselt töötava lääne kommunismi vastuolu nendingust kõrgemale, millest on kahju.
Õnneks mängiti teksti teine tasand – armastus – tänu Piret Laurimaa topeltrollile märksa sujuvamalt, tahaplaanile hoidvamalt ja seeläbi filigraansemalt välja. Nii Laurimaa surmale määratud professori kui endas pettunud ema rollis oli sisulist läbitöötatust ning kindlalt kontrollitud lavalolu, kus mõte ennetas iga liigutust. Puhas nauding vaadata. Nagu ka tegelikult Carmen Mikiveri ülekuulaja: selles väga lühikeses stseenis oli rutiini tüdimust, sadismi nautimist ning irooniat omaenda võimu suhtes. Säärast täpsust tahtnuks igas stseenis näha, aga sel korral veel mitte.
Sellegipoolest tulnuks mõnigi tempovahetus lavastusele kasuks. Eriti igatsesin enam välist tegevust Andres Noormetsa ja Tiit Palu dialoogide ajal, kus tühjal laval kaikusid oma tähenduse kaotanud sõnad. Usutavasti püüdis Noormets portreteerida Jani kui vaikset muusikahuvilist, kes olude sunnil sattunud poliitmängudesse – see põhjendaks tema läbivat ükskõiksust - , kuid selles rokiarmastuseski puudus siirus ja suurus, mistap oksendamine lõhutud plaate nähes kunstlikuna mõjus. Palu tegelase sisepõlemised jäid aga täiesti saali kandumata: tolvanist kaasajooksik ei saaks nagu kuidagi Jani-suguse mehe parimaid sõpru olla. Neil põhjustel ei tõusnud lõppeks tekstis olev praktiliselt kogetud ida kommunismi ning teoreetiliselt töötava lääne kommunismi vastuolu nendingust kõrgemale, millest on kahju.
Õnneks mängiti teksti teine tasand – armastus – tänu Piret Laurimaa topeltrollile märksa sujuvamalt, tahaplaanile hoidvamalt ja seeläbi filigraansemalt välja. Nii Laurimaa surmale määratud professori kui endas pettunud ema rollis oli sisulist läbitöötatust ning kindlalt kontrollitud lavalolu, kus mõte ennetas iga liigutust. Puhas nauding vaadata. Nagu ka tegelikult Carmen Mikiveri ülekuulaja: selles väga lühikeses stseenis oli rutiini tüdimust, sadismi nautimist ning irooniat omaenda võimu suhtes. Säärast täpsust tahtnuks igas stseenis näha, aga sel korral veel mitte.
Comments