Seda blogi alustades seadsin endale kaks piirangut: kirjutada igast (eesti) lavastusest, mida vaatan, ning alati mahtuda päevalehekriitika formaati (nii 3000-4000 tähemärki). Eesmärgiks oli ühelt poolt läbi sunduse iseend kirjutajana vormis hoida ning teisalt tõestada, et ka lühidalt on võimalik adekvaatset tagasisidet anda – tuleb lihtsalt zhanrireeglitega kursis olla. On selge, et lühem vorm nõuab suuremat otsusekindlust. Seda nii valikute osas, millest kirjutada, kui hinnangute andmisel. Päevalehekriitika on eelkõige ajakirjanduslik zhanr ja seetõttu kehtivad talle ka paljud uudisloo reeglid. Ideaalis algab see lugeja tähelepanu püüdva juhtlõiguga, millele järgneb spiraalina ümber keskse teema/idee/hinnangu/küsimuse tiirutav artikkel ise. See ei tähenda sugugi pealiskaudsust, otse vastupidi: selleks, et oma juhtmõtet tõestada, tasub argumente leida kõigist lavastuse märgisüsteemidest (kujundus, lavastajatöö, rollid, näidend, vastuvõtt jne), leppides samas tõigaga, et kõige jaoks ruumi ei jätku. Valikute tegemine on küll raske, kuid ka kirjutajat enim arendav, sest sunnib leidma väga täpseid ja lühikesi fraase (näiteks rolli tuuma edasiandmiseks). Miski eelnevast ei välista protsessi käigus tagasiside andmist.
Nüüd, veidi üle aasta (ja 90 sissekande) hiljem tunnen vajadust uueks teemapüstituseks. Sarnaselt eelmise korraga ei hakka tänagi endale seatud piiranguid ette selgitama – tekstid peavad töötama eesmärkidest sõltumatult. Eks need on endagi jaoks alles välja kujunemas. Kõige raskem on oma nohiklikku mina veenda loobuma harjumusest kirjutada kõigest, mida vaatan, aga hetk on sealmaal, et rutiinitunne on esialgsest väljakutsest tugevamaks kasvanud. Heietasin võimalust ajakirjandusmaailma reegleid mööda edasi minnes nn viieteist sõna tehnikat rakendada (ajakirjanik peab suutma iga oma loo/artikli viieteist sõnaga kokku võtta):
“Sügissonaat” tehti justkui ühe stseeni pärast, muu oli entusiasmita sisse- ja väljajuhatus. Lavastus on lagunenud.
tundub aga kuidagi väheütlev ja väheinspireeriv, nii et pigem harvemini. Kangesti hea oleks, kui blogosfääri tuleks juurde (professionaalseid) regulaarselt teatrist kirjutajaid, kel samuti huvi teatrikriitika olemuse ja eesmärkide üle mõtiskleda. Tagasisidest on puudus.
Nüüd, veidi üle aasta (ja 90 sissekande) hiljem tunnen vajadust uueks teemapüstituseks. Sarnaselt eelmise korraga ei hakka tänagi endale seatud piiranguid ette selgitama – tekstid peavad töötama eesmärkidest sõltumatult. Eks need on endagi jaoks alles välja kujunemas. Kõige raskem on oma nohiklikku mina veenda loobuma harjumusest kirjutada kõigest, mida vaatan, aga hetk on sealmaal, et rutiinitunne on esialgsest väljakutsest tugevamaks kasvanud. Heietasin võimalust ajakirjandusmaailma reegleid mööda edasi minnes nn viieteist sõna tehnikat rakendada (ajakirjanik peab suutma iga oma loo/artikli viieteist sõnaga kokku võtta):
“Sügissonaat” tehti justkui ühe stseeni pärast, muu oli entusiasmita sisse- ja väljajuhatus. Lavastus on lagunenud.
tundub aga kuidagi väheütlev ja väheinspireeriv, nii et pigem harvemini. Kangesti hea oleks, kui blogosfääri tuleks juurde (professionaalseid) regulaarselt teatrist kirjutajaid, kel samuti huvi teatrikriitika olemuse ja eesmärkide üle mõtiskleda. Tagasisidest on puudus.
Comments