Oleme kogunenud, et üheskoos heita pilk Kultuurikatlas nähtud lavastusele “Hapnik”. On öeldud: Sina ei pea mitte tapma! Ei ruumiga kõla ega diktsiooniga sõna. Sina pead oma teksti austama, kui Sa ta esitada oled võtnud: mõistma tema mõtet ja lugu, tajuma rütmi ja heli ning suutma need vaatajani tuua. Sõnade esitamine pole rääkimine, seepärast kuula, mis Sind on kästud: Sina pead hingamispäeva pühitsema! Tee proovi nagu kombeks, kuid ära pelga esietendust edasi lükata, kui tervikut veel sündinud pole. Samuti on öeldud, et Sina ei pea mitte valetunnistust andma! Kui Sa räppida ei mõista, ei pea Sa mitte seda avalikult raha eest tegema. Kõigil on õigus proovida, kuid iga mõte vajab elluviijat, kellele see loomuomane on, ja vaid siis joonistub vorm välja selgelt kui sügisesed külmapildid. Sina ei tohi rikkuda abielu! Publik on püha vihaga Jumal, kes nuhtleb neid, kes teda tõsiselt ei võta. Ei piisa mobiilikõnede lubamisest, kui vaatajad surutakse passiivseks jälgijaks, kus näha on vähe, sest vaade on segatud – Sina ei tohi himustada ligimese koda! Luba publik endale kaasa elama, pea pidu enne ja mitte pärast etendust ja Sa võid näha ja kuulda, kuidas Sinu sõnad vaatajaid puudutavad, kuidas heatujulised kehad otsekui kontserdil sulle vahele hõikavad, end muusika saatel liigutavad, ning ideaalis isegi seda, kuidas hapnik samal hetkel nii tegelaste eludest kui ruumist otsa saab. Sest ainult süvenemine – teksti, näitlejatehnikasse, ruumi, publiku kaasamisse – toob Su välja ebaselgusemaalt, kahtlusekojast. Nii on tuntud.
Comments