„Kuidas seletada pilte surnud jänesele“. Vajab vähemalt teistkordset vaatamist ja pikemat analüüsi, kui blogi võimaldab.
"Umbes". Haakub hästi NO99 ja Tallinna Linnateatri kunstnik ühiskonnas lavastustega, kuid puudu jääb nii esimese analüütilisusest (kahjuks) kui teise ebaintelligentsest naerutamistungist (õnneks). Samas leebumapanevalt pretensioonitu („Kuule, täitsa hea publik on täna!“) ja usutavalt isiklik.
"Vombat". Tõenäoliselt peavoolu korralik lavastus nii mitme tekstinaljade (kummitama küll ükski ei jää) kui selgete rollidega (Uku Uusbergi leebe virtuaalkangelane, Jaan Rekkori tegelikult armastav abikaasa, Tõnu Oja oma pealiskaudsusest halastamatult ebateadlik naabrimees). Kaasa mõtlema ei pane, aga see polnudki vist eesmärk?
"Mängud tagahoovis". Vahepeal oli küll tahtmine lavale minna ja noor neiu tema enda lolluse ja poiste mängu käest ära päästa. Kaasaelamisteater oma parimas (st mitte liiga pealesuruv, et kunstlikuna mõjuda, samas piisavalt aus ja otseütlev, et korda minna). Lõpuni püsiv atmosfäär, kasvav pinge, sujuvad üleminekud ja sulandumised rollide vahel. Alina Karmazina nagu ei kunagi varem.
"Vääärviid". Lavastuse osas nõustun Eva Kübaraga, tekstis nägin enam väge – see jäi lihtsalt kasutamata.
„Marat/Sade". Peter Weissi teksti filosoofiast ja poliitpilast on Kati Kivitari-Peeter Raudsepa tõlgenduses enamik läinud kuhugi basseinivee soojendamiseks: tegelased ja teemad on samad, aga probleemid vähemkihilised. Kusjuures ei saa üheselt väita, et lavastus ei tööta ka nüüd, piirdudes vaid sellega, et näidata, kuidas grupp hulle ühe kaashullu näidendit ette kannavad. See on igati aktsepteeritav realism, sest vaevalt üks hull suudaks või tahakski Marat eesmärke ja tema tapmise motiive mõista. Seega on Kivitar-Raudsepp asendanud Weissi ühiskonna-allegooria ruumitundliku ansamblimänguga. Just ruumi sobivus ongi lavastuse tugevaim külg – harva, kui leitud paik mõjub kahtluseta orgaaniliselt. Lavastajad ei ekspluateeri ruumi põhikomponenti – vett – kuidagi üle: kui pritsib, mis siis ikka, aga kunstlikult publikut ähvardama ei hakata – stiilipuhas realism ikkagi. Tausta teadjale jääb siiski väheks.
"Mu kallis lift". Õpikunäide, et ka väga hea näitleja vajab tugevat lavastajakätt, eriti monolavastuses. Poolteist tundi kasutamata võimalusi.
„Kummitus masinas“. Kui üldse hirm tekkis, siis mõne noore osas, et äkki ta ei avanegi ja/või saa oma nõrkustest lahti. Kaks võimalust: kas nad ei kuula, mis neile koolis öeldakse, või nad ei saagi otsekohest tagasisidet. Teised veensid küll. Kuigi jah, vaadates tuli „Proffet“ meelde. Ja on meeles etenduse järelgi: ju sai Koldits oma kursusega parema kontakti.
"Umbes". Haakub hästi NO99 ja Tallinna Linnateatri kunstnik ühiskonnas lavastustega, kuid puudu jääb nii esimese analüütilisusest (kahjuks) kui teise ebaintelligentsest naerutamistungist (õnneks). Samas leebumapanevalt pretensioonitu („Kuule, täitsa hea publik on täna!“) ja usutavalt isiklik.
"Vombat". Tõenäoliselt peavoolu korralik lavastus nii mitme tekstinaljade (kummitama küll ükski ei jää) kui selgete rollidega (Uku Uusbergi leebe virtuaalkangelane, Jaan Rekkori tegelikult armastav abikaasa, Tõnu Oja oma pealiskaudsusest halastamatult ebateadlik naabrimees). Kaasa mõtlema ei pane, aga see polnudki vist eesmärk?
"Mängud tagahoovis". Vahepeal oli küll tahtmine lavale minna ja noor neiu tema enda lolluse ja poiste mängu käest ära päästa. Kaasaelamisteater oma parimas (st mitte liiga pealesuruv, et kunstlikuna mõjuda, samas piisavalt aus ja otseütlev, et korda minna). Lõpuni püsiv atmosfäär, kasvav pinge, sujuvad üleminekud ja sulandumised rollide vahel. Alina Karmazina nagu ei kunagi varem.
"Vääärviid". Lavastuse osas nõustun Eva Kübaraga, tekstis nägin enam väge – see jäi lihtsalt kasutamata.
„Marat/Sade". Peter Weissi teksti filosoofiast ja poliitpilast on Kati Kivitari-Peeter Raudsepa tõlgenduses enamik läinud kuhugi basseinivee soojendamiseks: tegelased ja teemad on samad, aga probleemid vähemkihilised. Kusjuures ei saa üheselt väita, et lavastus ei tööta ka nüüd, piirdudes vaid sellega, et näidata, kuidas grupp hulle ühe kaashullu näidendit ette kannavad. See on igati aktsepteeritav realism, sest vaevalt üks hull suudaks või tahakski Marat eesmärke ja tema tapmise motiive mõista. Seega on Kivitar-Raudsepp asendanud Weissi ühiskonna-allegooria ruumitundliku ansamblimänguga. Just ruumi sobivus ongi lavastuse tugevaim külg – harva, kui leitud paik mõjub kahtluseta orgaaniliselt. Lavastajad ei ekspluateeri ruumi põhikomponenti – vett – kuidagi üle: kui pritsib, mis siis ikka, aga kunstlikult publikut ähvardama ei hakata – stiilipuhas realism ikkagi. Tausta teadjale jääb siiski väheks.
"Mu kallis lift". Õpikunäide, et ka väga hea näitleja vajab tugevat lavastajakätt, eriti monolavastuses. Poolteist tundi kasutamata võimalusi.
„Kummitus masinas“. Kui üldse hirm tekkis, siis mõne noore osas, et äkki ta ei avanegi ja/või saa oma nõrkustest lahti. Kaks võimalust: kas nad ei kuula, mis neile koolis öeldakse, või nad ei saagi otsekohest tagasisidet. Teised veensid küll. Kuigi jah, vaadates tuli „Proffet“ meelde. Ja on meeles etenduse järelgi: ju sai Koldits oma kursusega parema kontakti.
Comments