Kuhu te soovite? Lossi? Hmm, see polegi nii lihtne vist, Kafka allegooriad kipuvad laval üleliia illustreerituna mõjuma. Kõigepealt tuleks muidugi rööbiti mööda lugu minna, aga vaadake ette, et te ei libastu ja pelgalt lugu jutustama ei hakka, nii ei jõua te kuhugi. Seebisohu on sealsamas. Palju sõltub ka kaaslasest, kellega koos seda vahemaad mõõtma asute. Ta peab motiveeritud olema, igast tema liigutusest, pilgust, sõnast peab vajadus lossi jõuda läbi kumama. Kui tema lossi jõudmist ei usu või polegi see talle nagu tähtis, ei veena te ka teisi ja siis ei jäägi muud üle, kui lõpuks kummardada ja tagasi koju minna… Ah tal on abilised? See tuleb muidugi kasuks, paneb maamõõtja oma motiivide üle järele mõtlema ja eesmärgi pärast pingutama. Ja eks lõbusam on ka – iga kangelane vajab kojanarre. Peaasi, et neil ikka lõpuni energiat ja fantaasiat jaguks, muidu ainult reostavad vaadet… No naine pakub muidugi silmailu… Kohe mitu naist? Populaarne vend. Pole muidugi kindel, kas keegi teda ka päriselt armastab, tee lossi on kärbeste pähe ajajaid täis, aga selle tegite te ju ometi juba enne teele asumist endale selgeks, eks ju? Nüüd on juba hilja. Saate ju isegi aru, mismoodi see mõjub, kui ilmute äkki lossi väravate taha, kaasas kahtlane seltskond (kui nad ka näevad huvitavad välja), keda te isegi ohjata ei suuda. Teid lihtsalt ei usuta. Mis ei tähenda sugugi, et teiega koos hea aega poleks veeta. Teate ju isegi, et teinekord võib teekond meeldejääv olla ka konarustele ja ummikutele vaatamata ning lõpp-punkti jõudmata.
Comments
Jaan Tooming