Teha või mitte teha – ses pole küsimustki.
Kuid mis oleks loovam: kas võtta vastu
esmamõtted, mis igapäevast tõusevad
või leida põhjuseid, mis ümbritsevas peidus?
Tahta – süveneda, muud midagi –
ehk nõnda tõuseb ka etüüd, lavaline naljategu
enamaks kui sissekanne päevaraamatus?
Mis hirmus võimalus! Jah, tahta, süveneda –
ehk näha selgustki? Vat siin on konks.
Sest see, mis avalduda võib, kui oleme
kord kaitses käed me langetan’d –
see sunnib mõtlema. Ja lubab ehk
meil kaugemale näha oma laiusest.
Kas märkaks siis sa aja kiiret mängu,
ürgalaväärsust, lolli kadedust,
küll loomalikku kiima, olmevajadust,
küll riigi tellimust ja rahahoova,
mis justkui kõrist haarab kunstnikul
ning millest lihtsalt vabaneda võiks
end mõistev kunst? Kuis leevendaks
ja rahustaks, neaks hädaldavat loojat,
kui imbuks äratundmine su sees,
mis vaikselt annab teada – sina ka
ei ole puutumata ilmast, endast.
Kuid pigem tõmbud kössi, eitad kõike,
näed ohvrit peeglist, jonnid vaid.
Jah, arutledes araks lööte kõik
ja kursavenna tehtud äge
te kaalutlused lavalt peletab.
Nii tulnuna Hecuba nime jõul
ma vakatan, veendes oma meelt,
et olen lihtsalt pime. Aga ei!
Paroodia! Pettus, valemurest kaetud
vaimuvaene palagan.
Kuid mis oleks loovam: kas võtta vastu
esmamõtted, mis igapäevast tõusevad
või leida põhjuseid, mis ümbritsevas peidus?
Tahta – süveneda, muud midagi –
ehk nõnda tõuseb ka etüüd, lavaline naljategu
enamaks kui sissekanne päevaraamatus?
Mis hirmus võimalus! Jah, tahta, süveneda –
ehk näha selgustki? Vat siin on konks.
Sest see, mis avalduda võib, kui oleme
kord kaitses käed me langetan’d –
see sunnib mõtlema. Ja lubab ehk
meil kaugemale näha oma laiusest.
Kas märkaks siis sa aja kiiret mängu,
ürgalaväärsust, lolli kadedust,
küll loomalikku kiima, olmevajadust,
küll riigi tellimust ja rahahoova,
mis justkui kõrist haarab kunstnikul
ning millest lihtsalt vabaneda võiks
end mõistev kunst? Kuis leevendaks
ja rahustaks, neaks hädaldavat loojat,
kui imbuks äratundmine su sees,
mis vaikselt annab teada – sina ka
ei ole puutumata ilmast, endast.
Kuid pigem tõmbud kössi, eitad kõike,
näed ohvrit peeglist, jonnid vaid.
Jah, arutledes araks lööte kõik
ja kursavenna tehtud äge
te kaalutlused lavalt peletab.
Nii tulnuna Hecuba nime jõul
ma vakatan, veendes oma meelt,
et olen lihtsalt pime. Aga ei!
Paroodia! Pettus, valemurest kaetud
vaimuvaene palagan.
Comments
http://poolelteel.blogspot.com/2009/04/no-tsau-tsau-tsau_03.html
"Julgustükke" võiks isegi öelda "hulljulgustükke"! - ma mõtlen Shakespeare-i vägistamist.
Jah, ma olen täielikus vaimustuses! Üks viimaste kuude parimaid!