Tegelikult ei oskagi ma kuidagi linna ja muud (kultuuri)programmi festivalist eristada, niivõrd ühtne Berliini-kogemus oli see kõik: Roland Schimmelpfenning ja Jürgen Gosch, Mathema, Franz Kafka, Friedrich Schiller ja Nicolas Stemann, Janet Cardiff ja George Bures Miller, Körperwelten, Elfriede Jelinek, saksa kunst, Annie Leibowitz, Joachim Meyerhoff... On võimatu mitte armuda linna, kus suvalisel kolmapäevahommikul ootab juba nädalaid avatud näituse avamist kümneid inimesi. Vahepeale jäi ka kolmepäevane käik Heidelberger Stückemarktile, millest „Sirbis“ juba kirjutatud.
Theatertreffen ise oli hoopis kanoniseerunum kui eeldasin: suured nimed nii laval kui saalis ning üüratud piletihinnad, kuid vähe näidendist väljapoole vaatavat teatrit, otse vastupidi – kõik oli väga tekstikeskne, aga seda siis ka jõuliselt. Madli Pesti kirjutab vist „TMK-s“ nähtust pikemalt, seega piirdun siinkohal mõne isikliku märkusega. Suurimaks elamuseks oli Nicolas Stemanni „Röövlid“, kus Schilleri värsstekst kõlab sellise täpsuse ja mõttega, mida harva kohtab. Tehniliselt nägi see välja nii, et neli meesnäitlejat mängisid koos sama rolli – kõigepealt üht venda, siis teist – ning enamik tegelaskõnestki tuli kooris lausudes. Huvitavaks tegid selle näitlejameisterlikkuse proovilepaneku aga hetked, mil roll nelja näitleja vahel lahustus, viies rollisiseste vaidlusteni ning eri põhimõtete põrkumiseni – selline see inimene kord juba on, ei tea ise ka, mis ta täpselt tahab ja arvab. Seda kõike väga suurel peaaegu alasti laval , mille Thalia teatri näitlejad ka vaevata täitsid (muide, üks neist, Daniel Hoevels on seesama, kes endal eelmisel aastal laval peaaegu kõri läbi lõikas, sest keegi oli butafoorse noa ehtsaga asendanud – see „kurioosum“ jõudis Eestigi leheveergudele). Lavakujundused olid enamjaolt kõik ühe suure kujundi ümber koondatud: „Röövlites“ oli selleks tagasein, mis aeg-ajalt publikut pimestavaid prozhektoreid paljastas, „Protsessis“ igat võimalikku suunda pöörlev lava, Goschil pikk peolaud mullases angaaris. Viimase lavastus, „Hier und Jetzt“ jääb festivalilt meelde kui läbikomponeeritud kaosega ansamblimäng, kus atmosfäär kõnekas ka sõnu täielikult mõistmata (Schimmelpfenningu teksti peaks üle lugema siiski, see võiks töötada Eestiski). Ja alasti mehed olid ka laval – nendeta ju saksa teater hakkama ei saavat.
Igatahes olen nõus sellist tekstikeskset teatrit välja kannatama küll (kuigi ideest lähtuv lavastus oleks veelgi parem), seda enam, et neil vähestel kordadel, kui Eestis suuri tekste tõlgendada püütakse, kipub teoste sisu sageli auklikuna lavale jõudma ning siis ei aita visuaalne mõtleminegi. Meie lavastajad peaksid kas rohkem usaldama dramaturge (mitte et neidki kerge leida oleks) või ise enam dramaturgiaga tegelema, siis võiks ehk mõni saksagi teatrikriitik DRAAMA-st kirjutades nentida, et oli korralik peavooluteater. Tema suust oleks see muidugi kompliment.
Comments