Kivirähk on igal pool, muudkui kirjutab ja teeb teatritele kassast. Ja ongi hea, et omadramaturgiat vaatamas käiakse. Ei tea siiski, kas on võimalik, et isegi mees nagu Kivirähk ühel hetkel väsib ja tunneb, et on liiga palju korraga ette võetud ja et pole nagu enam seda süvenemise aega eriti? Üha enam tundub, et Kivirähk loodab liialt oma lobedale sõnaseadele, jättes näidendite dramaturgilise ülesehituse vaeslapse rolli. Nii ka nüüdses vanglaloos: publikule näidatavad hetked kahe inimese tutvusest on suurte ajahüpetega, kuid millegipärast pole autor pidanud vajalikuks vahepeal toimunust ülevaadet anda ja nii jäävadki vastuseta küsimused nagu „miks ta sellesse naisesse ikkagi armus?“või „kust sai vang infot välismaailma kohta, kui ema vaevalt kirjutas ja seltsimeeste kirjad tõenäoliselt konfiskeeriti ning valvur nagu ka sõna ei toonud (kui üks Palusalu piltidega ajakiri välja arvata)?“ Sellest, et stseenid surmapattude järgi nimetada, küll läbipõimituse saavutamiseks ei piisa, otse vastupidi, see mõjub konstrueeritu ja üleliigsena (kuigi see on tabav tähelepanek, et surmapatud ladina keeles kõik naissoost sõnad on). Lavastaja võiks nimetet konarused ju siluda, kuid on temagi liialt teksti ja näitlejaid usaldanud ja nii ongi kõik ootused viimastel. Jällegi, põhjust on ju küllaga: nii Marko Matvere kui Katariina Lauk naljalt alla hea rolli ei tee ja pingutatakse siingi, kohati ülegi. Esimese stseeni viha on eriti paksudes toonides – ehk on see vajalik kontrasti saavutamiseks, et näidata, kuidas aastega vang taltub, rahustan end, kuid esimese vaatuse järel on selge, et loogiliselt põhjendatud rollijooniseid antud lavastuses siiski ei sünni. Otsin saalis istudes nähtule tabavat kujundit, mis võtaks kokku lavastuse, kus on küll väga häid stseene (singileibade söömine, murdunud sirelioks, armastusavalduse nõudmine), kuid puudub sujuvus väljendusvahendite valikutes: muidugi on naised ettearvamatud, aga nii mitmest ooperist ühes hetkes nad nüüd ka ei laula. Nagu viiendalt korrusel alla kukkunud mees, kondiotsad nahast läbi tunginud, keda arst nüüd lappima peab hakkama. Nagu kunstiklassis tehtud nooruki kobav skulptuur, mida õpetaja vilunud käsi siluma peaks. Või midagi sarnast. Kõige kurvem ongi, et kui oleks vähem eeldatud ja rohkem süvenetud, saanuks siit väga hea lavastuse: situatsioon on klassikaline ning Kivirähki huumoris on soojust küll, Marko Matveres leiab lisaks jõulisele mehelikkusele ka tüüpilist vaikivat Eesti meest ning Katariina Lauk suudaks vaevata iga mehe nii hulluks ajada, et selle põhjused ka saalist loetavad oleksid. Mõni teine kord siis ehk?
Comments