Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm.... Just nõnda kui Vadi näeb ajaloos olnut, võiks enamgi minevik lavale jõuda. See paatosepriius loob teatri, mis paelub ka lapsena ajalooeksamit kartnut. On faktid, ka mõtted, mis tõikadest kauged, kuid ometi tervikuks tantsisklev mäss ning lõppeks on mõtelda enam kui ennem, kui laval sai vaadatud Tõde, mis kriitikapelg. Lehm püha kaasajal teab naerda ja laita ka ennast, kui sisu sest selgemaks saab. Mis mees oli Päts, Vadi õnneks ei ütle, kuid uskudes rahvast – kus suitsu, seal tuld.
Kriitika palju on rääkinud filmist, et selleks ta mõeldud ja nii nüüd siis on, et päriselt teater vast polegi laval. Stseenid nii kiired ja infot kui, mis siis? Las lennata veri ja põleda hoov, kui väljendusvahendeist puudust ei tule: varjude teater ja jutustav tekst, video, tants ja galerii rolle. Mil viimati näha sai? Eestis, ma mõtlen. Et Endlasse mindud sai kursusel koos, nüüd lõpuks on näitamas põhjendet palet: saab igaüks oma, kuid stseene ei röövi – ansambel, kus sobib üks vanemgi mees. Anderson Ago aga üllatab jälle, ohjeldab rolli kui kogenud mees, kel selge on põhjus ja tagajärg, publikki peos. Ehk neidudepaaril veel veidi on vaja aega, et sujuvus juttu saaks sisse, kuid hüpped rollist rolli on tabavalt täpsed ning kanduvad saali ka laua all olles. Kolm rahvastetantsijat isamaa nimel maalivad tüübid stseeniga välja ja kuigi neil arengut kirjutet pole, pakuvad tausta, mis loo hoiab ülal. Jah, filmilik relvaost, seda ei salga, kuid täpne ja paeluv – mäng nagu teatris. Laasikuga nõustun, et hullumajja pisut vähe hullust jäi sisse: ehk sestap, et Päts on vana ja varemgi nähtud, pisut kaugeks ta mure sealt pääseda jääb. Nii korraks on hea meelgi, et maha ta jääbki, kuigi eestlane pead tõstab: kas tõesti nii proosalt?
Ehk tõesti, ja siis? Eestlane pikalt ei mõtle ja kohaneb ruttu; köhib puhtaks kurgu, tõmbab põlvikud üles ja annab aga minna: muudkui laulab ja tantsib ja ise siis mõtleb – revolutsioon! Pole kerged need meestetantsudki meil, poistel lõpuks võhm väljas, aga eks ta nii on ehtsamgi veel kui tantsupeol silutul.
Kriitika palju on rääkinud filmist, et selleks ta mõeldud ja nii nüüd siis on, et päriselt teater vast polegi laval. Stseenid nii kiired ja infot kui, mis siis? Las lennata veri ja põleda hoov, kui väljendusvahendeist puudust ei tule: varjude teater ja jutustav tekst, video, tants ja galerii rolle. Mil viimati näha sai? Eestis, ma mõtlen. Et Endlasse mindud sai kursusel koos, nüüd lõpuks on näitamas põhjendet palet: saab igaüks oma, kuid stseene ei röövi – ansambel, kus sobib üks vanemgi mees. Anderson Ago aga üllatab jälle, ohjeldab rolli kui kogenud mees, kel selge on põhjus ja tagajärg, publikki peos. Ehk neidudepaaril veel veidi on vaja aega, et sujuvus juttu saaks sisse, kuid hüpped rollist rolli on tabavalt täpsed ning kanduvad saali ka laua all olles. Kolm rahvastetantsijat isamaa nimel maalivad tüübid stseeniga välja ja kuigi neil arengut kirjutet pole, pakuvad tausta, mis loo hoiab ülal. Jah, filmilik relvaost, seda ei salga, kuid täpne ja paeluv – mäng nagu teatris. Laasikuga nõustun, et hullumajja pisut vähe hullust jäi sisse: ehk sestap, et Päts on vana ja varemgi nähtud, pisut kaugeks ta mure sealt pääseda jääb. Nii korraks on hea meelgi, et maha ta jääbki, kuigi eestlane pead tõstab: kas tõesti nii proosalt?
Ehk tõesti, ja siis? Eestlane pikalt ei mõtle ja kohaneb ruttu; köhib puhtaks kurgu, tõmbab põlvikud üles ja annab aga minna: muudkui laulab ja tantsib ja ise siis mõtleb – revolutsioon! Pole kerged need meestetantsudki meil, poistel lõpuks võhm väljas, aga eks ta nii on ehtsamgi veel kui tantsupeol silutul.
Comments