Tuntud või tunnustatud?* / Anatoli Tafitšuk

Lugesin mõni aeg tagasi, et Erisaate-Anatolile meeldib väga juust. Internetiportaalid on selles osas lihtsalt asendamatud ning esmased osundajad, kui kellegi tegevus ka avalikkuses huvi äratab. Iseasi muidugi, kuivõrd see huvi sisuline on. Pitsitäis klišeed hinge all, võib endale siinkohal lubada käsitleda avalikkust lavana (olgu vähemalt sotsiaalpornolava, anub ülikoolis käinu minus), nii on ka põhjust seal esinejate puhul rolli õnnestumine kõne alla võtta. Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu on kunstivälja iseloomustades rääkinud väljasisesest tunnustusest ja väljavälisest tuntusest, mille vahel iga väljal olija paratamatult pendeldama peab. Esimene toob kaasa konkurentide heakskiitva peanoogutuse (selline üks kunst olema peabki), teisega kaasneb tavaliselt hulganisti feimi ja sulli (teine pitsitäis). Viimasega on Anatoli Tafitšuk „Erisaates“ rolli tehes ka hakkama saanud, millele osundab nii portaali „elu24“ huvi tema söömisharjumuste vastu kui tõik, et ta on välja teeninud päris oma nimetuse. Just nimetamise kaudu saadakse tänapäeva Eestis kuulsaks:olgu siis selleks Uhke-Olga, Kapoti-Aavo või Erisaate-Anatoli. Bourdieu väidab, et tavaliselt on üsna raske tuntust sümboolseks kapitaliks konventeerida ehk väljaväline edu mõjub konkurentide silmis sageli negatiivse saavutusena. Kas avalikkus (kui lava) toimib samamoodi? Kehastudes „Erisaates“ Anatoli Tafitšukiks, kasutab näitleja Anatoli Tafitšuk peamiselt mittenäitlemisele viitavaid väljendusvahendeid, samas peaks igale vaatajale selge olema, et tegemist on siiski rolliga. Sellele viitab nii kogu saate liialdatud tõsimeelsus kui kutsutud külaliste paratamatu asetamine mängusituatsiooni, kuivõrd neil tuleb reageerida teemadele ja situatsioonidele, mida nende tegelikkuses tavaliselt ette ei tule, mistap saabki neid võtta mängu, fiktsioonina. „Erisaates“ tegutsev Anatoli Tafitšuk teeskleb, et ta ongi Anatoli Tafitšuk, ning vaataja teeskleb, et usub teda. Seeläbi avatakse pretensioonita ja vastutuseta kommunikatsioonikanal, mis võimaldab naeruvääristada ühiskonna toimimise struktuuri ilma, et kedagi lolliks tehakse. Hundid söönud lambad terved – tähelepanu osundatud, meel lahutatud. Kas valitud vorm välistab ja/või vähendab saate sotsiaalkriitilisust (viimasest oleks kindlasti väljasisese tunnustuse ärateenimisel kõvasti abi)? Arvatavasti mitte pooltki nii palju, kui noore näitleja edevus seltskonnaajakirjandusele sisutut infot jagades, järeldub nii Bourdieu'd lugedes kui sisetunnet kuulates. Omaette küsimus on, kuidas veenda publikut teenitud väljavälist tuntust teiste ettevõtmiste puhul saaliukse taha jätma. Tuleb tunnistada, et Viru tänava keldrikümblas lavastust „Marat/Sade“ vaadates ei tabanud minu silm kilekeepides kedagi, kellest võiks eeldada, et ta just Erisaate-Anatolit näha lootes pileti oleks lunastanud. Oht on muidugi olemas (arvatavasti on ikka veel neid, kes pettuvad, kui näevad teatrilaval Märt Avandit, kes ei olegi nagu „Tulnukas“ ja isegi mitte nagu „Eesti otsib superstaari“ saatejuht). Kardetavasti on märgatava empiirilise materjali puudumises süüdi ka väiketeatri finantsvahendite vähesus uuslavastuse reklaamimisel. Mis tuleb kasuks ka selles mõttes, et Peter Weissi teksti filosoofiast ja poliitpilast on Kati Kivitari-Peeter Raudsepa tõlgenduses enamik läinud kuhugi basseinivee soojendamiseks: tegelased ja teemad on samad, aga probleemid vähemkihilised. Kusjuures ei saa üheselt väita, et lavastus ei tööta ka nüüd, piirdudes vaid sellega, et näidata, kuidas grupp hulle ühe kaashullu näidendit ette kannavad. See on igati aktsepteeritav realism, sest vaevalt üks hull suudaks või tahakski Marat eesmärke ja tema tapmise motiive mõista. Seega on Kivitar-Raudsepp asendanud Weissi ühiskonna-allegooria ruumitundliku ansamblimänguga. Just ruumi sobivus ongi lavastuse tugevaim külg – harva, kui leitud paik mõjub kahtluseta orgaaniliselt. Lavastajad ei ekspluateeri ruumi põhikomponenti – vett – kuidagi üle: kui pritsib, mis siis ikka, aga kunstlikult publikut ähvardama ei hakata – stiilipuhas realism ikkagi. Nii saab ka Anatoli Tafitšuk rahulikult oma tegelase erotomaania kujutamist nautida ning ei pea muretsema näiteks Euroopa Parlamendi valimiste pärast. Kuigi mõlemas rollis on Tafitšuki mängus sarnast päikeseposikeselikku kelmikust, millel potentsiaali lähiaastail liigagi oodatud rollilahenduseks saada. Pendeldamine tunnustuse ja tuntuse vahel jätkub.

*Antud tekst on kirjutatud Anatoli Tafitšuki tellimusel kui "eksperthinnang" ühe tema teoreetilise koolitöö tarbeks, mida ma ise veel lugenud pole.