8.07. Jõuab küll, see siinsamas ümber nurga. Elagu teater, mis lähedal. Nii palju rahvast! Äratuskellale eelnenud unenäos oli saal märksa väiksem ja sopilisem, teater osvõttu soodustavam. Ja teed polegi, ainult kohv – tüüpiline. Nii see koosolek algab, pahuralt kuiva suu ja uimastavalt seediva kõhuga. Aga ega erkvoodrilised pintsak-juhid (Gert Raudsep) sellest hooli, hakkavad aga kohe seletama ja ideid nõudma (ise ei paku midagi välja, õiendab vaid). Arvutagu ise välja, palju selle lavastuse lava ehitamine maksma läheks, siis näeb, palju me pingutama peame (eelarveks peaks vist tulema 19 500 EEKi, aga ega ma väga kindel ka pole, viimasest matemaatiktunnist on sajandeid). Jääb siis suhtlev rahaautomaat… Ei ole suurem asi ajurünnak, ideed jäävad esmatasandeile ja iroonia koos nendega, pealegi hakkas eit (Kristel Leesmend) täiesti lambist mölisema – mängib siin suurt rattasõbrast boheemlast; nagu ma ei näinud, et ratas siinsamas kõrval teda ootas, siis hea takso pealt maha astudes käe kõrvale võtta ja entusiastlikult maakera tervise pärast muretsejat esitada. Muidu koosolek nagu koosolek ikka: kõik midagi räägivad, aga suurt kuhugi välja ei jõuta ning saab vabalt samal ajal algavat päeva ette valmistada ja (kavalehte) lugeda – täit tähelepanu pole klisheede registreerimiseks ja samaegseks muigeks vaja. Mitte et nad otseselt kuhugi välja jõuda tahaksidki, niisama kaardistavad hetke, vürtsitades seda stereotüüpidega (lisaks tahtmist täis, kuid mitte liiga palju asjade seisu pärast muretsev meeskonnaliige (Jaak Prints) ning vaikselt omas maailmas nokitsev ideaale mõlgutav tagasihoidlik muutja (Bert Raudsep)) ning nulltasandi mängu teesklusega (milleks siiski need tegelasnimed, ega ma siis päriselt arvanuks, et Anu Lamp oma poegadele hommikuti süüa ei andnud – fiktsionaalsus olnuks nimedetagi kohal). Jah, kunst maailma ei muuda, näitab vaid inimesi, kes seda teha võiksid, kuid on liiga laisad või lollid, et ei tee seda. See äratundmine kreeka keeles hõiskama ei pane, kuid ehk peab tõesti aeg-ajalt kõigile meelde tuletama, et kuidas meil parajasti lood on. Umbes nagu iganädalane juhtkonna koosolek, kus igaüks rutiinselt oma valdkonna tegemistest ülevaate annab, teised viisakalt kaasa elamas – tseremooniad täidetud, hommikukohv joodud ja osavamatel lehedki loetud. Ära neid aga ka jätta ei saa, sest siis kaoks lootuski, et äkki?
Comments