Treffist on saanud hea koht näha korraga ära, mis kooli-, tudengi- ja harrastusteatris toimumas – enam-vähem kõik on kohal ja programmgi võimaldab kõikjale jõuda (brošüüris võiks siiski kavale panna taha ka leheküljenumbrid, kust pikemalt lavastuste kohta infot saada, sest alaprogrammides orienteeruvad vaid tegijad ise). Küsitavusi on põhiprogrammi osas, kuivõrd sealgi näidatavad on ju vaid alles õppivate noorte ülesastumised, milleks neid siis teistest eristada. Hetkel mõjuvad pigem nukulavastused off-programmina ja Noor Vaim põhiprogrammina.
Kõike siiski ei vaadanud ning lisan siia ka kaks lavastust, mis võinuks samuti kavas olla – “Õpetatud naised” ja “Phaeton, Päikese poeg”.
Kooliteatrist nägin kolme lavastust: “Brain Freeze”, “Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma” ning tantsulavastus “Õde ja tõigus”. Olen ikka kooliteatril silma peal hoidnud ja eelmisi aastaid arvestades oli Tallinna 32. keskkooli “Brain Freeze” pettumus: dramaturgia oli kobav ja üheplaaniline, näitlejatööd mitteveenvad – teksti heal juhul esitati, mängu laskumata, (mõned laususid niisama), mis oli karjuvas vastuolus dramaturgiasse kätketud mängulise võttestikuga. Alati ei pea terve klass lavalt läbi käima. Hugo Treffneri Gümnaasiumi “Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma” oli seevastu meeldiv üllatus: läbimõeldud minimalistlikud misanstseenid, julgus loota kordustele, pausidele jm end küllaga dramaturgias tõestanud võtetele, kesksed kujundid, mille naiivsuseaste võrdelises suhtes loojate kogemusega. Viimane kehtib ka Dreek stuudio lavastuse “Õde ja tõigus” kohta, kus laval oli selgelt näha juhendaja Renate Valme püüe noortele moderntantsu põhitõdesid selgeks teha, kasutades samas ära nende isikuomadusi, et terviklik lavastus kokku panna.
Viimast võib öelda ka Valme teise lavastuse “Valss neljale” kohta, mis seatud Tallinna Ülikooli koreograafiatudengitele, kel põhitõed juba selgemad (kuigi ilmselgelt tänavatantsu taustaga meestantsija seadmine ansamblisse päriselt ei õnnestunud, mistõttu noormees pidi teistest enam tantsust eemale jääma). Humoorikas etteaste sellegipoolest. Sama kooli veel nooremad tantsijad tõid näha lavastusse “Liikumisliigutus kkori” kokku pandud koolitööd, kus lavastuslikku mõtlemist veel liialt üle rambi ei vohanud, kuid loojatüübid ilmutasid esimesi piirjooni küll (jääb vaid üle loota, et julgelt stambiteele astunud noored meestantsijad sealt kiljuvatest neidudest hoolimata ruttu ära keeravad). Best-of lavastus oli ka TÜVKA “See kõik on jazz”, mis tänu asjatundlikule publikule ei muutunudki klišeeimprovisatsioonide kogumiks. Mööndustega võib siia lõiku arvata ka festivali ühe mõnusama üllatuse “Viieosaline triloogia”, kus EKA stsenograafid ja Tallinna Ülikooli koreograafiatundengid lõid viis kesksel kujundil põhinevat lühilavastust. Oli küll ka mõõdukalt huvitavat lava(list liikumist), kuid neoonvalged kõrvaklapid ning oma ala Eesti tippude turnimine tellingutel kompenseerisid needki. Koolitöödest nägin veel TÜVKA koreograafide tantsu “Söömindärasöö” ning Liisa Lotti lavastust “Eskimo puuder”. Esimene pani liikuma sama kooli noored meesnäitlejad ja tegi seda varieteelikult hästi, kuigi läbivalt polnud aru saada, miks huvitavama kehakeelega tantsijad tagaridadesse suruti (ühel neist oli vist sammude meelespidamisega raskusi, tundus). “Eskimo puuder” tõi aga kandikul kõrvuti ootuspärase – et Kaarel Väli on tehniliselt väga hea tantsija – ja ootamatu – et koreograaf tantsijana ei pea etenduse lõpuni füüsiliselt vastu ja väsib ära.
Et sissekanne läheb liiga pikaks, siis harrastusteatrite etteasted ning VHK lavastused jätan teise postitusse.
Kõike siiski ei vaadanud ning lisan siia ka kaks lavastust, mis võinuks samuti kavas olla – “Õpetatud naised” ja “Phaeton, Päikese poeg”.
Kooliteatrist nägin kolme lavastust: “Brain Freeze”, “Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma” ning tantsulavastus “Õde ja tõigus”. Olen ikka kooliteatril silma peal hoidnud ja eelmisi aastaid arvestades oli Tallinna 32. keskkooli “Brain Freeze” pettumus: dramaturgia oli kobav ja üheplaaniline, näitlejatööd mitteveenvad – teksti heal juhul esitati, mängu laskumata, (mõned laususid niisama), mis oli karjuvas vastuolus dramaturgiasse kätketud mängulise võttestikuga. Alati ei pea terve klass lavalt läbi käima. Hugo Treffneri Gümnaasiumi “Armastus vähendab naiste peenust ja suurendab meeste oma” oli seevastu meeldiv üllatus: läbimõeldud minimalistlikud misanstseenid, julgus loota kordustele, pausidele jm end küllaga dramaturgias tõestanud võtetele, kesksed kujundid, mille naiivsuseaste võrdelises suhtes loojate kogemusega. Viimane kehtib ka Dreek stuudio lavastuse “Õde ja tõigus” kohta, kus laval oli selgelt näha juhendaja Renate Valme püüe noortele moderntantsu põhitõdesid selgeks teha, kasutades samas ära nende isikuomadusi, et terviklik lavastus kokku panna.
Viimast võib öelda ka Valme teise lavastuse “Valss neljale” kohta, mis seatud Tallinna Ülikooli koreograafiatudengitele, kel põhitõed juba selgemad (kuigi ilmselgelt tänavatantsu taustaga meestantsija seadmine ansamblisse päriselt ei õnnestunud, mistõttu noormees pidi teistest enam tantsust eemale jääma). Humoorikas etteaste sellegipoolest. Sama kooli veel nooremad tantsijad tõid näha lavastusse “Liikumisliigutus kkori” kokku pandud koolitööd, kus lavastuslikku mõtlemist veel liialt üle rambi ei vohanud, kuid loojatüübid ilmutasid esimesi piirjooni küll (jääb vaid üle loota, et julgelt stambiteele astunud noored meestantsijad sealt kiljuvatest neidudest hoolimata ruttu ära keeravad). Best-of lavastus oli ka TÜVKA “See kõik on jazz”, mis tänu asjatundlikule publikule ei muutunudki klišeeimprovisatsioonide kogumiks. Mööndustega võib siia lõiku arvata ka festivali ühe mõnusama üllatuse “Viieosaline triloogia”, kus EKA stsenograafid ja Tallinna Ülikooli koreograafiatundengid lõid viis kesksel kujundil põhinevat lühilavastust. Oli küll ka mõõdukalt huvitavat lava(list liikumist), kuid neoonvalged kõrvaklapid ning oma ala Eesti tippude turnimine tellingutel kompenseerisid needki. Koolitöödest nägin veel TÜVKA koreograafide tantsu “Söömindärasöö” ning Liisa Lotti lavastust “Eskimo puuder”. Esimene pani liikuma sama kooli noored meesnäitlejad ja tegi seda varieteelikult hästi, kuigi läbivalt polnud aru saada, miks huvitavama kehakeelega tantsijad tagaridadesse suruti (ühel neist oli vist sammude meelespidamisega raskusi, tundus). “Eskimo puuder” tõi aga kandikul kõrvuti ootuspärase – et Kaarel Väli on tehniliselt väga hea tantsija – ja ootamatu – et koreograaf tantsijana ei pea etenduse lõpuni füüsiliselt vastu ja väsib ära.
Et sissekanne läheb liiga pikaks, siis harrastusteatrite etteasted ning VHK lavastused jätan teise postitusse.
Comments