Hea teater peab oma vaatajast ikka sammu võrra ees olema ehk nagu mõtiskles Pulcinella (Mikk Jürjens) oma armsamast rääkides: “Sina kutsud ta randa, aga tema juba ujub”. Kristjan Üksküla “Kiivad armastajad” pladistab vees nii vastupandamatu mõnuga, et mõningad puudujäägid kroolitehnikas ununevad õige pea. Esiteks üllatab juba teksti dramaturgiline tugevus, mis põimib sujuvalt aegunud kõnepruugi tänapäeva kõnekeelega, tuues eelkõige Pulcinella ja Coviello (Kristjan Üksküla) kõnesse kujundeid, mille vanamoeline naiivsus vormis ning nüüdisaegne maailmatunnetus sisus lõikavad tõsisemagi vaataja naerusoone pikkupidi lõhki, nii et naeru purskab. Enim jääb muidugi meelde Jürjensi šušistav teener, kellel jagub absurdselt kaasahaaravat järjekindlust nii faktidetailide väljaselgitamiseks kui naiste üle filosofeerimiseks (tööd maskiga võiks siiski veidi lihvida). Paratamatult tõuseb tema Pulcinella lavastuse peategelaseks, tehes ülejäänud näiteseltskonna elu üsna raskeks – asi polegi niivõrd lati kõrgele asetamises kui karakteri kümnesse tabamises ning antud tegelase poolt lubatav mänguampluaa, millest ülejäänud tegelased vaid unistada võivad (armunud preilid on ikka kas malbed või pirtsakad ning teenijannad krutskeid täis). Lavastusterviku mõttes on soleerimist ehk liiast, aga saadud nauditavate teatrihetkede osas tahaks veel ja veel. Lavastajale raske valik. Eelnev ei tähenda seega sugugi, et ülejäänud karakterid piisavalt välja ei joonistunud, otse vastupidi: sellise kooshingamisega ansamblit kohtab üldse harva (viimasel ajal eriti just Vene tänava eri hoonetes) ning igas tegelases on ehk just lavastaja soovil koos siirus ja iroonia.
Kaspar Velberg kasutab Luziona kõrvuti nii romantiliste armastajate õhkavžeste ja nõtket sammu kui kahtlevat muiet tegevust kõrvalt jälgides. Priit Strandberg mängib oma sõjahimulisse Flaminosse kokku ühtaegu tärkava meheliku enesetõestusvajaduse kui poisikeselikult häbeliku armastusavalduse. Sandra Üksküla Angela ja Laura Kalle Vittoria on mõlemad just sellised naised, kelle mõistatuslikkuse üle Pulcinella pead muurab, rääkimata siis Ketter Habakuke Brunettast ja Mari Pokineni Fiamettast, kes sõlmivad armuvaevas noormehi oma sõrmede ümber sama kergelt kui igavusest juuksesalke. Neil naistel on võim, mis paneb mehed hõiskama: “Just pühapäeva pärastlõuna sobib meilegi kõige paremini!” kuigi esmane ettepanek oli kohtuda neljapäeval. Lavastaja enda mängitud kokutav Coviello võtab aega avaneda ning päriselt ei saagi selgeks, kuidas “kõige rumalam inimene” ühtlasi suurplaani väljamõtleja olla saab, küll aga on Üksküla lavaliikumises korraga vabadust, mida varasemates koolitöödes liigne kontroll pitsitanud. Rainar Aasranna ja Tõnis Jürgensi mängitud vanamehed on ehk raskeimad väljakutsed, kuivõrd tegelase ja näitleja vanused nii erinevad: kõige lihtsam oleks pea ees groteski hüpata, kuid et lavastaja teksti autorina on nende öelda jätnud näidendi tõsisemad arutelud, jäänuks pelgalt liialdustest väheks. Sestap püüdlevad mõlemad rollid mänguvõtte poole, kus esmapilgul tüütu targutamine osutub korraliku näitlejapoolse distantsiga esitatud kuivaks sarkasmiks – mõnes stseenis see õnnestub, teises mitte. Oma osa on siin mängida ka dramaturgial, mis filosofeerides liiga esmatasandile jääb, et tõsist kaasamõtlemist nõuda, peljates samas pilkeks keeramist. Küll tehnika edaspidi kohendatud saab.
Ühesõnaga hea teater, suvise meelelahutusena lausa eeskujulik, seda enam, et noorte enda korraldatud, kirjutatud, lavastatud, mängitud.
Kaspar Velberg kasutab Luziona kõrvuti nii romantiliste armastajate õhkavžeste ja nõtket sammu kui kahtlevat muiet tegevust kõrvalt jälgides. Priit Strandberg mängib oma sõjahimulisse Flaminosse kokku ühtaegu tärkava meheliku enesetõestusvajaduse kui poisikeselikult häbeliku armastusavalduse. Sandra Üksküla Angela ja Laura Kalle Vittoria on mõlemad just sellised naised, kelle mõistatuslikkuse üle Pulcinella pead muurab, rääkimata siis Ketter Habakuke Brunettast ja Mari Pokineni Fiamettast, kes sõlmivad armuvaevas noormehi oma sõrmede ümber sama kergelt kui igavusest juuksesalke. Neil naistel on võim, mis paneb mehed hõiskama: “Just pühapäeva pärastlõuna sobib meilegi kõige paremini!” kuigi esmane ettepanek oli kohtuda neljapäeval. Lavastaja enda mängitud kokutav Coviello võtab aega avaneda ning päriselt ei saagi selgeks, kuidas “kõige rumalam inimene” ühtlasi suurplaani väljamõtleja olla saab, küll aga on Üksküla lavaliikumises korraga vabadust, mida varasemates koolitöödes liigne kontroll pitsitanud. Rainar Aasranna ja Tõnis Jürgensi mängitud vanamehed on ehk raskeimad väljakutsed, kuivõrd tegelase ja näitleja vanused nii erinevad: kõige lihtsam oleks pea ees groteski hüpata, kuid et lavastaja teksti autorina on nende öelda jätnud näidendi tõsisemad arutelud, jäänuks pelgalt liialdustest väheks. Sestap püüdlevad mõlemad rollid mänguvõtte poole, kus esmapilgul tüütu targutamine osutub korraliku näitlejapoolse distantsiga esitatud kuivaks sarkasmiks – mõnes stseenis see õnnestub, teises mitte. Oma osa on siin mängida ka dramaturgial, mis filosofeerides liiga esmatasandile jääb, et tõsist kaasamõtlemist nõuda, peljates samas pilkeks keeramist. Küll tehnika edaspidi kohendatud saab.
Ühesõnaga hea teater, suvise meelelahutusena lausa eeskujulik, seda enam, et noorte enda korraldatud, kirjutatud, lavastatud, mängitud.
Comments