Pole vahet, mitu korda ma NO99s “Onu Tomi onnikest” vaatan või selle kavalehte loen (esimene võtab isegi vähem aega), neegrimaks ma ikka ei muutu – ei lähe oluliselt tumedamaks mu nahk (olgugi, et väljas suur suvi), ega tumene mõtteviis. Kuigi Eero Epneri koostatud kavaleht liigub neegri kui rassi käsitluselt vaikselt neegri kui mõttelaadi juurde, tuues paralleele kolonialism ning eestluse ajaloogagi (miks jäälegi venelased kui vaeste koondatute näited?), jääb tervikettevõtmine kaugeks ja laialivalguvaks. Kui sa oled keskkoolis ajalootunnis kõrvu lahti hoidnud, lugenud näiteks Naomi Kleini “No Logo”, kümneaastasena oma suve peete harvendades veetnud jne, siis uut informatsiooni Epneri kavaleht ei anna (kuigi subjektiivne heaolu õnne asemel on mõistena nii absurdne küll, et tuleks kiiremas korras oma kõnepruuki võtta). Sama seis, mis lavastusega “Nafta”. Kui sul aga pole veel sisemist selgust, mis on eri ühiskonnavormide plussid ja miinused, vaba tahte ja süsteemi ning harituse ja sallivuse suhted, siis suudab NO tekstikogumik sind mõtisklema meelitada küll. Iseasi, kas ka lavastus.
Ojasoo-Semper on sel korral otsustanud väga kindla esitusstruktuuri kasuks, mis saab vaatajale esimeste minutitega selgeks ning edasi ei muutu. Viimane tähendab, et jutustajakuju taandub kiiresti taustaks (va üks Sergo Varese “koperdamine”) ning kogu tähelepanu koondub tegelastele laval. Paratamatult kanaliseerivad maskid näitlejate väljendusvahendeid, sundides neid looma karikatuursemaid (koomiksilaadsemaid) rolle, mis omakorda end märksa kiiremini ammendavad, paratamatult. Kõige läbimõeldum äravõetu kompenseerimisel muude väljendusvahenditega on kindlasti Mirtel Pohla väikese Evana, kelle lavaletulek tegevuse alati käima tõmbab, samuti Eva Klemetsi Topsy esmailmumine, kelle näol saavad Beecher-Stowe sõnad lihastki lihasemaks.
Tempo ja vaataja tähelepanu ülalhoidmiseks on aga vajalik pidev uue informatsiooni andmine ja kuna seda ei tule ei Beecher-Stowe’i etteaimatavast ja lihtsakoelisest narratiivist või selle ettekandmisest, ega ka tegelaskujudele uute kihtide lisamisest, sarnanebki lavastuse vastuvõtt pideva uue ootamisena: et lavale tuleks uus tegelane, toimuks pööre loos (mis on vähetõenäoline) või selle esitamise viisis (mida loota oleks alust), muutuks visuaal või veel midagi. Vaid ootust täis hetki tuli ette, pannes igatsema enama mängu järele. Ilmselt lootsid Ojasoo-Semper loo kõikehaaravusele oma lihtsuses (ja üldkehtivuses?), kuid teksti kirjanduslik nõrkus ei vedanud välja. Omajagu segadust külvas ka teatri proovisaali osalise koopia kasutamine lavakujundusena (matte originaalis küll pole vist): näitlejaks olemise küsimus on Ojasoo-Semperi lavastustes läbiv teema, kuid hetkel ei osundatud enamale paralleelist, et näitleja kui inimkonna osa on samamoodi neeger, ning seetõttu hakkas lavakujundus vastuvõttu häirimagi, nõudes pidevalt laval nähtu interpreteerimist läbi näitlejaks olemise, millele muud väljendusvahendid aga mingit alust ei andnud.
Ega kunst jah, ei peagi maailma muutma, kuid mitte see võimetus pole “Nafta” või “Onu Tomi onnikese” probleemiks, vaid liialt laialivalguv (“suur”, kui soovite) teema. “GEP” töötaski seetõttu, et samamoodi üldistele teemadele leiti konkreetne meie aeg-ruumi kõnetav vaste. Ameeriklaste orjapidamine on eestlase ettekujutatavast maailmast liiga kaugel, et ma suudaks Onu Tomis iseennast ära tunda ja nii paistiski lavapeegleist küll teatripublik, aga mitte kaasneegrid.
*Pikem analüüs ilmus pärast teistkordset vaatamist Sirbis.
Ojasoo-Semper on sel korral otsustanud väga kindla esitusstruktuuri kasuks, mis saab vaatajale esimeste minutitega selgeks ning edasi ei muutu. Viimane tähendab, et jutustajakuju taandub kiiresti taustaks (va üks Sergo Varese “koperdamine”) ning kogu tähelepanu koondub tegelastele laval. Paratamatult kanaliseerivad maskid näitlejate väljendusvahendeid, sundides neid looma karikatuursemaid (koomiksilaadsemaid) rolle, mis omakorda end märksa kiiremini ammendavad, paratamatult. Kõige läbimõeldum äravõetu kompenseerimisel muude väljendusvahenditega on kindlasti Mirtel Pohla väikese Evana, kelle lavaletulek tegevuse alati käima tõmbab, samuti Eva Klemetsi Topsy esmailmumine, kelle näol saavad Beecher-Stowe sõnad lihastki lihasemaks.
Tempo ja vaataja tähelepanu ülalhoidmiseks on aga vajalik pidev uue informatsiooni andmine ja kuna seda ei tule ei Beecher-Stowe’i etteaimatavast ja lihtsakoelisest narratiivist või selle ettekandmisest, ega ka tegelaskujudele uute kihtide lisamisest, sarnanebki lavastuse vastuvõtt pideva uue ootamisena: et lavale tuleks uus tegelane, toimuks pööre loos (mis on vähetõenäoline) või selle esitamise viisis (mida loota oleks alust), muutuks visuaal või veel midagi. Vaid ootust täis hetki tuli ette, pannes igatsema enama mängu järele. Ilmselt lootsid Ojasoo-Semper loo kõikehaaravusele oma lihtsuses (ja üldkehtivuses?), kuid teksti kirjanduslik nõrkus ei vedanud välja. Omajagu segadust külvas ka teatri proovisaali osalise koopia kasutamine lavakujundusena (matte originaalis küll pole vist): näitlejaks olemise küsimus on Ojasoo-Semperi lavastustes läbiv teema, kuid hetkel ei osundatud enamale paralleelist, et näitleja kui inimkonna osa on samamoodi neeger, ning seetõttu hakkas lavakujundus vastuvõttu häirimagi, nõudes pidevalt laval nähtu interpreteerimist läbi näitlejaks olemise, millele muud väljendusvahendid aga mingit alust ei andnud.
Ega kunst jah, ei peagi maailma muutma, kuid mitte see võimetus pole “Nafta” või “Onu Tomi onnikese” probleemiks, vaid liialt laialivalguv (“suur”, kui soovite) teema. “GEP” töötaski seetõttu, et samamoodi üldistele teemadele leiti konkreetne meie aeg-ruumi kõnetav vaste. Ameeriklaste orjapidamine on eestlase ettekujutatavast maailmast liiga kaugel, et ma suudaks Onu Tomis iseennast ära tunda ja nii paistiski lavapeegleist küll teatripublik, aga mitte kaasneegrid.
*Pikem analüüs ilmus pärast teistkordset vaatamist Sirbis.
Comments