Teist aastat zhüriis olles teadsin juba, et suvi tähendab pikki bussis veedetud tunde ning uute paikade avastamist. Nähtut kokku võttes polegi nimekiri nii pikk, kui keha mäletas, ja elamusi loetledes jääb ta puhta ahtakeseks. Vaatamise järjekorras ja ette vabandades, et lühivorm ja distants vaatamisajast toovad paratamatult kaasa hinnangute tugevama polariseerumise:
“Charley tädi”. Võib vaid aimata, mida lavastaja Taago Tubin saavutada tahtis (ülemängimist piirini, kus halb muutub taas heaks), kuid sel korral seda ei juhtunud: näitlejad pedaalisid laval, küsimärk silmanurgas; lavakujunduse kaasahaaramiseni ei jõutud, rääkimata märkide (lasteriided kurameerijate seljas, kellaga märguannete loogika jms) lahtiharutamisest.
“Imearst”. Lavastuse päästis Hannes Kaljujärve osatäitmine (nägin vaid üht koosseisu), kus oli julgust küll näha veider välja, kuid mitte kasutada seda oma rolli vundamendina. Priit Pedajase muidu tundlikust atmosfäärist ja tuntavast tööst tekstiga polnud sel korral haisugi – ehk usaldas ta liialt näitlejate staazhi ning varasemat koostööd kunstnik Riina Degtjarenkoga. Arusaamatuks jäi ka kohavalik – miks sundida inimesi pikka maad maha sõitma, kui kujundus ja lavastus töötaks sama hästi näiteks Sadamateatris.
“Vennad Lõvisüdamed”. Pidev ja laia pintsliga võõpav muusikaline kujundus hirmutas küll märksa enam kui Katla lõuad. Valitud rollilahendused võisid lastele ehk eri virtuaalmaailma kangelasi meenutada, kuid see ei vähenda nende üheülbalisust ja kohatist ebaprofessionaalsustki (eriti jääb kummitama Eduard Salmistu ja Margus Groznõi vastastikuna “kuri tammumine”). Lavastuse päikesekiireks oli Toomas Suuman, kes mängis liialdustesse laskumata oma tegelase oluliseks (vaatamata sellele, et tema surm puhta muuseas lavastatud sai, nii et enamik lapsi ei pannud seda tähelegi). Teatritegemise kohana tasub rahvapargile tulevikuski mõelda (sellest võiks saada samasugune koht kui Ugala tiigi kallas või Linnateatri lavaauk).
“Toatüdrukud”. Sellest kirjutasin pikemalt “TMK-sse”. Suve ja terve aasta huvitavamaid lavastusi, kus koos hea kujundus, lavastajatöö ja rollid.
“Pidu”. Uku Uusberg keeras Mrozheki tekstimõtte teatrikeskseks ja kärpis sellega oluliselt lausutu tähendusvälju, mistõttu intellektuaalne kaasaelamine ära jäi. Lavastus oli huvitav just nii kaua, kui laval Agu Trolla ja Maive Käos, edasi läks emotsioonitult ja omasoodu.
“Härra Punttila ja tema sulane Matti”. Rahvaliku suveteatrina täitsa hoogne ettevõtmine, kuigi Indrek Sammuli Matti motiividest päriselt aru ei saanudki ning Peeter Tammearu Punttila kainenemine näiteljavahendeis eriti ei väljendudnud (aga eks igaüks sai aru, et kui tal prillid ees, siis on kaine). Kahju ka, et Brechti teksti poliitiline kiht täitsa suhterägastiku varju jäi, aga tuleb vist leppida, et “hoogne ettevõtmine” tähendab sageli keskendumist pehmetele teemadele ning rolliloomet põhiampluaast ammutades.
“Raha”. Pärimust sai kuulda, naerda sai, pisut päikestki – iga muuseumi hoovil võiks suvel midagi taolist olla.
“Tuult tiibadesse”. Tõenäoliselt on see lavastus, mille mõistmiseks ma pole piisavalt oma esiisade vaimudega pidevas kontaktis, mistõttu kerkibki huulile sõnapaar “kooliteater täiskasvanutega” – kõik zhanri iseloomujooned olid olemas: laialt kahmav dramaturgia, süüdimatult otsesed sümbolid, seinast seina näitlejatehnikad ja lavalolijate ilmne sisemine põlemine. Noortega on see lummav, aga professionaalsete näitlejatega pisut õõvastav.
“Käsu-Hansu ajalootund”. Taas jääb arusaamatuks, miks seda teksti nüüd ja selle meeskonnaga teha taheti? Mingit sisulist üldistust ei tekkinud, ega ka lavastuslikku tervikut. Ain Lutsepa kuningas oli muheda jonnakusega segatud iseteadlikku valitsejalikkust, Ragne Pekarevi mustas kuningannas süngust, Markus Luige noores Hansus põhjendatud poisikeselikkust, kuid kõik see kokku ühtseks lavastuseks päriselt ei saanudki.
“Mtshenski maakonna leedi Machbeth”. Suve teine üllataja. Eili Neuhausi varem nähtud tööd ei lubanud sellist mängulisust, samas võimet kaasahaaravat atmosfääri luua, oodata. Lavastuse integratsioonilisele aspektile on kriitikas juba viidatud, nõustumata ei saa ka jääda kiitustega näitlejate aadressil (Ülle Lichtfeldti rahulik leedi, Indrek Saare ootamatu groteskiga lahendatud topeltroll, Marin Mägi täpse välise koomikaga teenijanna). Küll aga jääb arusaamatuks, miks Urmas Lennuki esimese vaatuse terav ja nutikas tekst asendub teises sündmustest üle jooksva otsade kokkutõmbamisega, kus tegelasedki korraga pool oma sõnavarast kaotanud on – nii jääb näitlejatelegi vähe mängida ning Kristjan Sarve tegelase ärapöördumine kurja mõjub eriti põhjendamatuna.
“Aiapidu”. Nalja saab nii sees kui väljas (nähtud etendusel jäi väljas teine vaatus toppama, aga teistkordsel külastusel ja sees istudes tundus, et üleminekud on korda saadud). Korralikult lavastatud komöödia, kus oma aplausi teenib nii Ayckbourni tekst (üks tema vaimukamaid vist) kui mitmed rollid: Hendrik Toompere jr mängurist pedofiil, Hendrik Toompere noorema (kui võiksin teha ettepaneku neid niimoodi eristada) Äpu-Romeo, Pirjo Levandi abitu-koomiline abikaasa, Raivo Rüütli abitu-koomiline abikaasa (annaks jumal, et need kaks leibu ühte kappi ei paneks), Harriet Toompere labiilne armuke.
“Küüni täitmine”. Nõustun paljuski Madis Kolgi “Sirbis” avaldatuga – minugi jaoks ei hakanud valitud paatos tööle, minnes Kõivu tekstiga vastuollu. Märt Avandilt siiski jõuline roll (ühena vähestest oli tema monoloogis ka igale sõnale mõtteline kate, teistel kippus see ikka aeg-ajalt ära kaduma).
“Igavene kapten”. Suve kolmas üllataja. Pärnakana haakusin mereteemaga piisavalt hästi, et lavastuse müstiline atmosfäär endale usutavaks mõelda (mõnel muul hetkel võinuks merekohinast, kalavõrkudest ja tantsijatest liig saada), seda enam, et Merilin Kirbits pani end igal lavahetkel vaatama (et temas jõudu ja mahlakust on, teadsin juba koolitöödest, nüüd avaldus ka tema pehmem ning mänglevalt irooniline külg). Lennuki näidend läks teises vaatuses taas pisut ülejooksvaks, kuigi keeleliselt hoidis stiili sel korral lõpuni.
“Päris pea”. Jääb täiesti arusaamatuks, miks seni ilmunud kriitika seda lavastust hoiab – et miski on pretensioonitu, ei tähenda veel, et talle fantaasiavaesust andeks peaks andma: “mängime, et me oleme näitlejad, kes teevad proovi” on lavakavade veteranklishee, mida kooliteatridki õigusega väldivad. Dramaturgiliselt ja misanstseeniliselt nõrk haltuura, millel kunstiga pistmist vaid nii palju, et Ivo Uukkivi naiiv-funktsionaalne lavakujundus töötanuks ka tõsiseltvõetavama lavastuse korral.
“Kolm põrsakest ja hea hunt”. Ei olnud hea. Kui lavastaja ka midagi proovides tegi, siis misanstseenide ülesehitusega ta kindlasti ei tegelenud – näitlejad olid omapead ja kuna enamikul neist pole ka loomupärast võimet rütmile ja noodile pihta saada, jäi asi lahjaks.
“Armas luiskaja”. Laval olid kaks näitlejat ja hea ports kasutamata võimalusi, mis tähendab vaid seda, et põhjaliku lavastajatööga saanuks teksti Anne Veesaare ja Erik Ruusi esituses elavaks lavastuseks küll – rollialged olid olemas, aga need kippusid kaduma ära hetkede vahele, kus oldi laval konkreetse ülesandeta.
PS! Võib ka lugeda minu samasisulist artiklit "Sirbis", milles keeletoimetaja tõttu küll viga sees, aga selle parandus ilmus nädal hilisemas numbris. Müstiline, et meie ainus kultuurileht peab palgal keeletoimetajat, kel pole kõige paremad suhted ei keele ega toimetamisega.
“Charley tädi”. Võib vaid aimata, mida lavastaja Taago Tubin saavutada tahtis (ülemängimist piirini, kus halb muutub taas heaks), kuid sel korral seda ei juhtunud: näitlejad pedaalisid laval, küsimärk silmanurgas; lavakujunduse kaasahaaramiseni ei jõutud, rääkimata märkide (lasteriided kurameerijate seljas, kellaga märguannete loogika jms) lahtiharutamisest.
“Imearst”. Lavastuse päästis Hannes Kaljujärve osatäitmine (nägin vaid üht koosseisu), kus oli julgust küll näha veider välja, kuid mitte kasutada seda oma rolli vundamendina. Priit Pedajase muidu tundlikust atmosfäärist ja tuntavast tööst tekstiga polnud sel korral haisugi – ehk usaldas ta liialt näitlejate staazhi ning varasemat koostööd kunstnik Riina Degtjarenkoga. Arusaamatuks jäi ka kohavalik – miks sundida inimesi pikka maad maha sõitma, kui kujundus ja lavastus töötaks sama hästi näiteks Sadamateatris.
“Vennad Lõvisüdamed”. Pidev ja laia pintsliga võõpav muusikaline kujundus hirmutas küll märksa enam kui Katla lõuad. Valitud rollilahendused võisid lastele ehk eri virtuaalmaailma kangelasi meenutada, kuid see ei vähenda nende üheülbalisust ja kohatist ebaprofessionaalsustki (eriti jääb kummitama Eduard Salmistu ja Margus Groznõi vastastikuna “kuri tammumine”). Lavastuse päikesekiireks oli Toomas Suuman, kes mängis liialdustesse laskumata oma tegelase oluliseks (vaatamata sellele, et tema surm puhta muuseas lavastatud sai, nii et enamik lapsi ei pannud seda tähelegi). Teatritegemise kohana tasub rahvapargile tulevikuski mõelda (sellest võiks saada samasugune koht kui Ugala tiigi kallas või Linnateatri lavaauk).
“Toatüdrukud”. Sellest kirjutasin pikemalt “TMK-sse”. Suve ja terve aasta huvitavamaid lavastusi, kus koos hea kujundus, lavastajatöö ja rollid.
“Pidu”. Uku Uusberg keeras Mrozheki tekstimõtte teatrikeskseks ja kärpis sellega oluliselt lausutu tähendusvälju, mistõttu intellektuaalne kaasaelamine ära jäi. Lavastus oli huvitav just nii kaua, kui laval Agu Trolla ja Maive Käos, edasi läks emotsioonitult ja omasoodu.
“Härra Punttila ja tema sulane Matti”. Rahvaliku suveteatrina täitsa hoogne ettevõtmine, kuigi Indrek Sammuli Matti motiividest päriselt aru ei saanudki ning Peeter Tammearu Punttila kainenemine näiteljavahendeis eriti ei väljendudnud (aga eks igaüks sai aru, et kui tal prillid ees, siis on kaine). Kahju ka, et Brechti teksti poliitiline kiht täitsa suhterägastiku varju jäi, aga tuleb vist leppida, et “hoogne ettevõtmine” tähendab sageli keskendumist pehmetele teemadele ning rolliloomet põhiampluaast ammutades.
“Raha”. Pärimust sai kuulda, naerda sai, pisut päikestki – iga muuseumi hoovil võiks suvel midagi taolist olla.
“Tuult tiibadesse”. Tõenäoliselt on see lavastus, mille mõistmiseks ma pole piisavalt oma esiisade vaimudega pidevas kontaktis, mistõttu kerkibki huulile sõnapaar “kooliteater täiskasvanutega” – kõik zhanri iseloomujooned olid olemas: laialt kahmav dramaturgia, süüdimatult otsesed sümbolid, seinast seina näitlejatehnikad ja lavalolijate ilmne sisemine põlemine. Noortega on see lummav, aga professionaalsete näitlejatega pisut õõvastav.
“Käsu-Hansu ajalootund”. Taas jääb arusaamatuks, miks seda teksti nüüd ja selle meeskonnaga teha taheti? Mingit sisulist üldistust ei tekkinud, ega ka lavastuslikku tervikut. Ain Lutsepa kuningas oli muheda jonnakusega segatud iseteadlikku valitsejalikkust, Ragne Pekarevi mustas kuningannas süngust, Markus Luige noores Hansus põhjendatud poisikeselikkust, kuid kõik see kokku ühtseks lavastuseks päriselt ei saanudki.
“Mtshenski maakonna leedi Machbeth”. Suve teine üllataja. Eili Neuhausi varem nähtud tööd ei lubanud sellist mängulisust, samas võimet kaasahaaravat atmosfääri luua, oodata. Lavastuse integratsioonilisele aspektile on kriitikas juba viidatud, nõustumata ei saa ka jääda kiitustega näitlejate aadressil (Ülle Lichtfeldti rahulik leedi, Indrek Saare ootamatu groteskiga lahendatud topeltroll, Marin Mägi täpse välise koomikaga teenijanna). Küll aga jääb arusaamatuks, miks Urmas Lennuki esimese vaatuse terav ja nutikas tekst asendub teises sündmustest üle jooksva otsade kokkutõmbamisega, kus tegelasedki korraga pool oma sõnavarast kaotanud on – nii jääb näitlejatelegi vähe mängida ning Kristjan Sarve tegelase ärapöördumine kurja mõjub eriti põhjendamatuna.
“Aiapidu”. Nalja saab nii sees kui väljas (nähtud etendusel jäi väljas teine vaatus toppama, aga teistkordsel külastusel ja sees istudes tundus, et üleminekud on korda saadud). Korralikult lavastatud komöödia, kus oma aplausi teenib nii Ayckbourni tekst (üks tema vaimukamaid vist) kui mitmed rollid: Hendrik Toompere jr mängurist pedofiil, Hendrik Toompere noorema (kui võiksin teha ettepaneku neid niimoodi eristada) Äpu-Romeo, Pirjo Levandi abitu-koomiline abikaasa, Raivo Rüütli abitu-koomiline abikaasa (annaks jumal, et need kaks leibu ühte kappi ei paneks), Harriet Toompere labiilne armuke.
“Küüni täitmine”. Nõustun paljuski Madis Kolgi “Sirbis” avaldatuga – minugi jaoks ei hakanud valitud paatos tööle, minnes Kõivu tekstiga vastuollu. Märt Avandilt siiski jõuline roll (ühena vähestest oli tema monoloogis ka igale sõnale mõtteline kate, teistel kippus see ikka aeg-ajalt ära kaduma).
“Igavene kapten”. Suve kolmas üllataja. Pärnakana haakusin mereteemaga piisavalt hästi, et lavastuse müstiline atmosfäär endale usutavaks mõelda (mõnel muul hetkel võinuks merekohinast, kalavõrkudest ja tantsijatest liig saada), seda enam, et Merilin Kirbits pani end igal lavahetkel vaatama (et temas jõudu ja mahlakust on, teadsin juba koolitöödest, nüüd avaldus ka tema pehmem ning mänglevalt irooniline külg). Lennuki näidend läks teises vaatuses taas pisut ülejooksvaks, kuigi keeleliselt hoidis stiili sel korral lõpuni.
“Päris pea”. Jääb täiesti arusaamatuks, miks seni ilmunud kriitika seda lavastust hoiab – et miski on pretensioonitu, ei tähenda veel, et talle fantaasiavaesust andeks peaks andma: “mängime, et me oleme näitlejad, kes teevad proovi” on lavakavade veteranklishee, mida kooliteatridki õigusega väldivad. Dramaturgiliselt ja misanstseeniliselt nõrk haltuura, millel kunstiga pistmist vaid nii palju, et Ivo Uukkivi naiiv-funktsionaalne lavakujundus töötanuks ka tõsiseltvõetavama lavastuse korral.
“Kolm põrsakest ja hea hunt”. Ei olnud hea. Kui lavastaja ka midagi proovides tegi, siis misanstseenide ülesehitusega ta kindlasti ei tegelenud – näitlejad olid omapead ja kuna enamikul neist pole ka loomupärast võimet rütmile ja noodile pihta saada, jäi asi lahjaks.
“Armas luiskaja”. Laval olid kaks näitlejat ja hea ports kasutamata võimalusi, mis tähendab vaid seda, et põhjaliku lavastajatööga saanuks teksti Anne Veesaare ja Erik Ruusi esituses elavaks lavastuseks küll – rollialged olid olemas, aga need kippusid kaduma ära hetkede vahele, kus oldi laval konkreetse ülesandeta.
PS! Võib ka lugeda minu samasisulist artiklit "Sirbis", milles keeletoimetaja tõttu küll viga sees, aga selle parandus ilmus nädal hilisemas numbris. Müstiline, et meie ainus kultuurileht peab palgal keeletoimetajat, kel pole kõige paremad suhted ei keele ega toimetamisega.
Comments
Augustikuu teemaja
Kiivad armastajad (sellest kirjutasid küll ka juba pikemalt)
Kon-Tiki
Latern
Viimane mägi
Arusaadav, et kõike ei jõuagi vaatama ja ega peagi. Lihtsalt huvitav oleks lugeda, miks need valikust välja jäid? Lisaks veel, et kui "Toatüdrukud" tubateatrina liigitus suvelavastuseks, siis miks mitte "Pimedusega löödud"?