Kuuldavasti on teatril alati ka teraapiline funktsioon olnud – väide, mis minusugused küünikud küll tavaliselt kulmu kortsutama paneb, kuid Rakvere Teatri lavastus “Kui Harry kohtas Sallyt” annab alust enda suhtumises kahelda. Ehk peaks tõesti riigi raha eest rohkem lootust andvat teatrit tegema, eriti olmeraskel ajal? Kriitiku seab see muidugi raskesse olukorda, sest väga kerge on lavastuses vaid pretensioonitust näha ja seda teatrivälistelt alustelt hinnata. Jään siis ikkagi oma liistude juurde.
Lavastuse suurimaks plussiks on, et lavastaja Jaanika Juhanson on julenud sel korral tekstil ja näitlejail lasta omasoodu minna. See tähendab: Juhansoni muidu väga kujundlik ning psühholoogiliselt läbitunnetatud rolle distantsiga piirav lavastamisstiil on sel korral taandunud tekstis olevate võimaluste ja vajaduste ees, mis näitab vaid noore lavastaja küpsust. Mõni näidend lihtsalt ei suudaks tekstivälist kontseptsiooni ära kanda. Marcy Kahani dramatiseeringus on niigi rosin – päris inimeste kohtumislood – juba sees, hea, et teater valis need kaasmaalaste kohtumistega asendada. Arvata on, et esietenduse publik tõusis püsti paljuski saalisviibivate päristegelaste austuseks, sest tõesti, 40 aastat kooselu kuulub tänapäeval pigem kaugelt kuuldu kui vahetult kogetu valdkonda.
Mängumaailma põhipaar ülle Lichtfeldti ja Tarvo Sõmeri kehastuses on üsna raske ülesande ees päris elu – ja veel suurel videoekraanil – üle mängida. Ehk seetõttu ongi lavastaja otsustanud nende esimese kohtumise vahele videolõike mitte lisada, et publiku tähelepanu just lavategelastele keskenduks, kuid see toob kaasa pimestseenide kaskaadi, mis lavastuse tempole just kasuks ei tule. Eks ole dramatiseering juba üsna hüplik (ikkagi filmi põhjal tehtud), kuid ehk saanuks ajahüppeid muu kui pimedusega markeerida, kasutades rütmistajatena neidsamu videolõike (kasvõi lühemalt) või lastes näitlejail sujuvalt stseenist stseeni minna (ajatelg jooksis ekraanil ju niikuinii kaasa). Kindlasti olnuks muidki võimalusi. Saab siiski nentida, et nii Lichtfeldt kui Sõmer mängivad end saalisolijaile oluliseks, pakkudes detailirohket partnerlust. Olen Sõmerile ikka viimasel ajal lavalist loidust ette heitnud, kuid siin seda polnud, otse vastupidi: eriti just Sõmeri Harry ütlematajätmistes oli pingestatust ja loojutustamist, mida laval üldse harva kohtab. See lavastus peabki olema selline, kus naised naeravad ühtede ja mehed teiste kohtade peal ja mitmel korral nii oligi, et mehed saalis turtsusid juba siis, kui Harry veel mõttes oma repliiki moodustas, naiste ististus tuli koos sõnade väljaütlemisega. Kindlasti oli ka vastupidi, kuid ega mina seda märgata osanud.
Kõrvaltegelaste galeriigi on täpne, kuid jääb paratamatult ja õigustatult põhipaari varju: Erni Kase iseteadlikult tülpinud ajakirjanik, Anneli Rahkema lootusrikas sõbranna, Rauno Kaibiaineni noor, elu ja Sallyt nautiv poiss-sõber ning hiljem sihikindel abikaasamaterjal, Eili Neuhausi asjalikult tulevikku kujundav eksabikaasa. Nad on katalüsaatorid Harry ja Sally kokkusaamisele ning sellistena ka lavale pandud, mis omakorda on positiivne hinnang, sest antud tekst tõesti vajab, et põhipaar soleerida saaks, seda enam, et päriselu nii saalist kui selja tagant ekraanilt vastu vaatab.
Lavastuse suurimaks plussiks on, et lavastaja Jaanika Juhanson on julenud sel korral tekstil ja näitlejail lasta omasoodu minna. See tähendab: Juhansoni muidu väga kujundlik ning psühholoogiliselt läbitunnetatud rolle distantsiga piirav lavastamisstiil on sel korral taandunud tekstis olevate võimaluste ja vajaduste ees, mis näitab vaid noore lavastaja küpsust. Mõni näidend lihtsalt ei suudaks tekstivälist kontseptsiooni ära kanda. Marcy Kahani dramatiseeringus on niigi rosin – päris inimeste kohtumislood – juba sees, hea, et teater valis need kaasmaalaste kohtumistega asendada. Arvata on, et esietenduse publik tõusis püsti paljuski saalisviibivate päristegelaste austuseks, sest tõesti, 40 aastat kooselu kuulub tänapäeval pigem kaugelt kuuldu kui vahetult kogetu valdkonda.
Mängumaailma põhipaar ülle Lichtfeldti ja Tarvo Sõmeri kehastuses on üsna raske ülesande ees päris elu – ja veel suurel videoekraanil – üle mängida. Ehk seetõttu ongi lavastaja otsustanud nende esimese kohtumise vahele videolõike mitte lisada, et publiku tähelepanu just lavategelastele keskenduks, kuid see toob kaasa pimestseenide kaskaadi, mis lavastuse tempole just kasuks ei tule. Eks ole dramatiseering juba üsna hüplik (ikkagi filmi põhjal tehtud), kuid ehk saanuks ajahüppeid muu kui pimedusega markeerida, kasutades rütmistajatena neidsamu videolõike (kasvõi lühemalt) või lastes näitlejail sujuvalt stseenist stseeni minna (ajatelg jooksis ekraanil ju niikuinii kaasa). Kindlasti olnuks muidki võimalusi. Saab siiski nentida, et nii Lichtfeldt kui Sõmer mängivad end saalisolijaile oluliseks, pakkudes detailirohket partnerlust. Olen Sõmerile ikka viimasel ajal lavalist loidust ette heitnud, kuid siin seda polnud, otse vastupidi: eriti just Sõmeri Harry ütlematajätmistes oli pingestatust ja loojutustamist, mida laval üldse harva kohtab. See lavastus peabki olema selline, kus naised naeravad ühtede ja mehed teiste kohtade peal ja mitmel korral nii oligi, et mehed saalis turtsusid juba siis, kui Harry veel mõttes oma repliiki moodustas, naiste ististus tuli koos sõnade väljaütlemisega. Kindlasti oli ka vastupidi, kuid ega mina seda märgata osanud.
Kõrvaltegelaste galeriigi on täpne, kuid jääb paratamatult ja õigustatult põhipaari varju: Erni Kase iseteadlikult tülpinud ajakirjanik, Anneli Rahkema lootusrikas sõbranna, Rauno Kaibiaineni noor, elu ja Sallyt nautiv poiss-sõber ning hiljem sihikindel abikaasamaterjal, Eili Neuhausi asjalikult tulevikku kujundav eksabikaasa. Nad on katalüsaatorid Harry ja Sally kokkusaamisele ning sellistena ka lavale pandud, mis omakorda on positiivne hinnang, sest antud tekst tõesti vajab, et põhipaar soleerida saaks, seda enam, et päriselu nii saalist kui selja tagant ekraanilt vastu vaatab.
Comments