Ausalt öeldes uskusin ma, et laperdavate seinte teatri aeg on lõplikult möödas, aga olin ilmsesti pimedusega löödud. Muidugi on raske külalislavadele dekoratsioone üles panna, aga seinad, mis iga kord, kui näitleja ukse kinni tõmbab, rõõmsasti laperdavad, näitavad päris hästi ära selle teatri suhtumise oma kunsti ja publikusse.
Ausalt öeldes lootsin ma, et trilleri teatrilavale ülekandmine on võimalik, aga lavastaja Tiit Palu oli ilmsesti meediumite erivajaduste osas pimedusega löödud. Oli aru saada, et laval püüti tekitada pinget minimalismi ja aeglase tempoga, kuid suurel laval jäi sellest väga väheseks, et mingigi pinge üle rambi saali jõuaks. Nii oli palju kasutamata mänguvõimalusi ja põhjendamatut aeglust. Kelmidel (Raivo E. Tamme, Ahti Puuderselli ja Lauri Kingi esituses) tulnuks mängida korraga pimedale naisele, üksteisele ja publikule, kuid antud lavastuses unustati viimane sootuks ning teine tuli meelde vaid ajuti – ülejäänud aja võinuks sama hästi olla tegemist kuuldemänguga. Kas lavastaja tõesti kartis, et kui ta laseb lavale kübetki koomikat (pime naine ja end tema eest peitvad mehed võimaldaks mitmeid peaaegu-otsa-koperdamise ja vaata-ta-ongi-pime nalju), kaob loo pinevus ära? Otse vastupidi, see lisanuks lavastusele hädavajalikku teatraalset pinget. Vähemasti Karin Tammaru oli rolliga vaeva näinud ning mängis oma tegelase pimeduse vaatajale sama iseenesestmõistetavaks kui tõsiasja, et kõrged seinad ikka laperdavad. Kahjuks kadus lavastuse lõpustseenides tegijail kontroll ära ning nii mõnigi tuli kustus lülitist, kust ta seda kuidagi teha poleks saanud – ei tea, kas oli tegemist nähtud etenduse vähese süvenemise ja kiirustades mängimise tagajärjega või lavastusse sissejäänud ebakõlaga. Nii jäi etenduse lõpuks ikkagi tuim maitse suhu, kustutades mälust eelneva heagi.
Ausalt öeldes lootsin ma, et trilleri teatrilavale ülekandmine on võimalik, aga lavastaja Tiit Palu oli ilmsesti meediumite erivajaduste osas pimedusega löödud. Oli aru saada, et laval püüti tekitada pinget minimalismi ja aeglase tempoga, kuid suurel laval jäi sellest väga väheseks, et mingigi pinge üle rambi saali jõuaks. Nii oli palju kasutamata mänguvõimalusi ja põhjendamatut aeglust. Kelmidel (Raivo E. Tamme, Ahti Puuderselli ja Lauri Kingi esituses) tulnuks mängida korraga pimedale naisele, üksteisele ja publikule, kuid antud lavastuses unustati viimane sootuks ning teine tuli meelde vaid ajuti – ülejäänud aja võinuks sama hästi olla tegemist kuuldemänguga. Kas lavastaja tõesti kartis, et kui ta laseb lavale kübetki koomikat (pime naine ja end tema eest peitvad mehed võimaldaks mitmeid peaaegu-otsa-koperdamise ja vaata-ta-ongi-pime nalju), kaob loo pinevus ära? Otse vastupidi, see lisanuks lavastusele hädavajalikku teatraalset pinget. Vähemasti Karin Tammaru oli rolliga vaeva näinud ning mängis oma tegelase pimeduse vaatajale sama iseenesestmõistetavaks kui tõsiasja, et kõrged seinad ikka laperdavad. Kahjuks kadus lavastuse lõpustseenides tegijail kontroll ära ning nii mõnigi tuli kustus lülitist, kust ta seda kuidagi teha poleks saanud – ei tea, kas oli tegemist nähtud etenduse vähese süvenemise ja kiirustades mängimise tagajärjega või lavastusse sissejäänud ebakõlaga. Nii jäi etenduse lõpuks ikkagi tuim maitse suhu, kustutades mälust eelneva heagi.
Comments