Minu siinsetel vaikimistel on tavaliselt kaks võimalikku põhjust: olen vaadanud nii palju teatrit, et reaktsioonide kirjapanekuks ei jätku võhma (ikka ma ei saa aru, kuidas selle aasta sees külastatud etendusi tuleb vaid 90 ringis), või siis olen kirjutanud tekste trükimasinaist läbikäivatele väljaannetele. Hetkel mõlemat. TMK oktoobrikuises numbris on minu käsitlus Rakvere Teatri lavastusest “Toatüdrukud”, samuti suvisesest konverentsikülastusest (“Silent Voices, Forbidden Lives: Censorship and Performance”) ajendatud avaveerg. Reedeses Sirbis peaks ilmuma arvustus Teater NO99 lavastusele “Onu Tomi onnike” (kel huvi, võib seda võrrelda mu kunagise blogisissekandega). Järgnevalt lühidalt mõne lavastuse kohta (olen enamjaolt seniilmunud kriitikaga nõus).
“Tarbetud inimesed”. Aastaid tagasi teksti lugedes sain õudusesugemetaga elamuse, kuid nüüdses VAT Teatri variandis enam kontakti ei tekkinud: peategelase muutumine vägivallatsejaks mõjus põhjendamatuna ning pani selle asemel, et ühiskonna vastutuse üle mõelda, peategelast kui mõttetut troppi blokeerima. Seda paljuski valitud mängulaadile, mis pendeldas kunstlikkuse (stoppkaadrid löökide ajal) ja koomiksi (peategelane) vahel.
“Esimesed suudlused”. Kaks head näitlejat teevad laval asja korralikult ära, kuigi võinuks koos lavastajaga enam tähelepanu pöörata detailidele (sundkäitumised jms), mis igast inimesest kordumatu indiviidi teevad ning mis ea kuhjudes arenevad-muutuvad. Hetkel oli igas stseenis laval uus tegelastepaar, kellega vaataja taas tutvuma pidi hakkama.
“Pea vahetus”. Laasiku lärm on muidugi liialdus, kuigi läbitöötatuma dramaturgia järele igatsesin minagi. Uusbergi lavastustes/tekstides on tihti väga palju erinevaid teemasid sees, mis eeldab täielikuks vastuvõtuks hingekaaslust. Teise veretüübiga inimestel ei jää muud üle, kui oodata, mil lavastaja hoo maha võtab ning aru saab, et lavastusi on ees veel mitmeid, seega võib ka ainult mõnele teemale korraga keskenduda. Ma ei usu, et see tooks kaasa tema kaubamärgiks saanud naiivsuse kao, küll aga laoks sellele tugevama intellektuaalse vundamendi alla.
“Sümfoonia kolmele dirigendile. Laval üks viiul”. Ebaõnnestumine, mis pani igatsema, et oleks tegemist teatriga, millest mitte midagi aru ei saa. Sai küll, vägagi kohe ja ühemõtteliselt. Suured kujundid saavad klišeeks olemisest vabaks vaid siis, kui minnakse tagasi nende algimpulsside juurde, mitte ei kanta lavale tuntud tagajärge. Lavastusele tegi karuteene kolme dirigendi lavaleronimine, millega kaasnes viimase aja dramaturgiliselt kõige abitum sõnavulin. Usutav kaose kujutamine vajab läbimõeldud struktuuri, millest ka kinni hoitakse.
“Kogujad”. Viimase aja Ugala repertuaari kontekstis suurepärane lavastus. Tanel Ingi teeb huvitava ja läbimõeldud rolli, kus vanust ei utreerita, kuid minevikku ei unustata (teise vaatuse algul tundus hetkeks, et temas pole enam jälgegi esimese vaatuse ebalevast noormehest, kuid õige pea tuli see tagasi, küpsemal ja eneseteadlikumal kujul). Kahju on kunstnikutöö ebalusest: kui leitud ruum, siis milleks sinna kunstlikult uus ruum sisse ehitada (ma ei pea silmas mitte ainult teise vaatuse jaburust, ka esimese vaatuse laudpõrand oli kohatu – kas üldse mitte või siis kogu ruumi ulatuses). Nende näitlejatega saanuks edukamaltki labürindi ja segaduse mõne valitud esemega maha mängida (või tõstes ümber publiku, kui tõstma peab).
“Kuningas Richard Kolmas”. Shakespeare. Mis temaga teha? Lavastaja arvas, et kui tegelastele tänapäevased kostüümid selga panna ja lavapõrand metalliga üle lüüa, siis muutub ka lavastus tänapäevaseks. Ei muutunud. Oli palju teksti ette karjumist (kas asi on ruumi akustikas või oli selle taga lavastuslik idee, mis minuni ei jõudnud?), aga milleks seda just nüüd teha? Hetkega ei haakunud seal midagi (Allik küll vastutulelikult püüab paralleele leida), näitlejadki tegid oma töö vaid ära (Merle Jäägeri monoloog oli vahelduseks puhas nauding) – kooliõpilastele? Ma millegipärast arvan, et nemad jäävad juba esimese stseeni järel magama, kirudes vaikselt õpetajat, et see neid Teater NO99 “Periklest” vaatama ei viinud.
“Kutse mõrvale”. Kriminulli peamisi omadusi on pinge hoidmine, mis saavutatakse tavaliselt hästi valitud tempo, täpsete esituste ning näitlejate aktiivse kohaloluga. Allan Kressi lavastus oli täiesti rütmivaba (kestis 3 tundi ja 45 minutit), professionaalsetel näitlejail polnud tekstki peas ning tegelasnimesid aeti segamini. Oleks väga koomiline, kui poleks kahju See Teatri harrastusnäitlejaist, kes teevad korralikud rollid (tasunuks nemad peaosadessegi panna, saanuks kindlasti parema tulemuse).
“Nii see on (kui teile nii näib)”. Vaatasin esimest korda. Laval oli veider vastuolu: lavastuslik-visuaalselt väga huvitav ettevõtmine, tänapäevagagi hästi haakuv, kuid Linnateatri trupi esituses mõjus kuidagi uskmatust tekitavalt (eriti “vabahõljudes” kaotasid näitlejad kontrolli selle üle, kust läheb piir täpse ja läbimõeldud koomika ning ebalusest tuleneva markeerimise vahel).
“Farjatjevi fantaasiad”. Heas tempos jooksev paatoseta armastuslugu, mida kannavad head näitlejatööd ja publiku soe vastuvõtt. Kindlasti hindan lavastust pisut üle, kuivõrd olen seal vähevõitu käinud ja ei tea kõigi näitlejate varasemaid rolle, kuid esimeses ja viimases, raamivates stseenides oli mõjuvust, mida teatris ikka kogeda tahaks.
“Tarbetud inimesed”. Aastaid tagasi teksti lugedes sain õudusesugemetaga elamuse, kuid nüüdses VAT Teatri variandis enam kontakti ei tekkinud: peategelase muutumine vägivallatsejaks mõjus põhjendamatuna ning pani selle asemel, et ühiskonna vastutuse üle mõelda, peategelast kui mõttetut troppi blokeerima. Seda paljuski valitud mängulaadile, mis pendeldas kunstlikkuse (stoppkaadrid löökide ajal) ja koomiksi (peategelane) vahel.
“Esimesed suudlused”. Kaks head näitlejat teevad laval asja korralikult ära, kuigi võinuks koos lavastajaga enam tähelepanu pöörata detailidele (sundkäitumised jms), mis igast inimesest kordumatu indiviidi teevad ning mis ea kuhjudes arenevad-muutuvad. Hetkel oli igas stseenis laval uus tegelastepaar, kellega vaataja taas tutvuma pidi hakkama.
“Pea vahetus”. Laasiku lärm on muidugi liialdus, kuigi läbitöötatuma dramaturgia järele igatsesin minagi. Uusbergi lavastustes/tekstides on tihti väga palju erinevaid teemasid sees, mis eeldab täielikuks vastuvõtuks hingekaaslust. Teise veretüübiga inimestel ei jää muud üle, kui oodata, mil lavastaja hoo maha võtab ning aru saab, et lavastusi on ees veel mitmeid, seega võib ka ainult mõnele teemale korraga keskenduda. Ma ei usu, et see tooks kaasa tema kaubamärgiks saanud naiivsuse kao, küll aga laoks sellele tugevama intellektuaalse vundamendi alla.
“Sümfoonia kolmele dirigendile. Laval üks viiul”. Ebaõnnestumine, mis pani igatsema, et oleks tegemist teatriga, millest mitte midagi aru ei saa. Sai küll, vägagi kohe ja ühemõtteliselt. Suured kujundid saavad klišeeks olemisest vabaks vaid siis, kui minnakse tagasi nende algimpulsside juurde, mitte ei kanta lavale tuntud tagajärge. Lavastusele tegi karuteene kolme dirigendi lavaleronimine, millega kaasnes viimase aja dramaturgiliselt kõige abitum sõnavulin. Usutav kaose kujutamine vajab läbimõeldud struktuuri, millest ka kinni hoitakse.
“Kogujad”. Viimase aja Ugala repertuaari kontekstis suurepärane lavastus. Tanel Ingi teeb huvitava ja läbimõeldud rolli, kus vanust ei utreerita, kuid minevikku ei unustata (teise vaatuse algul tundus hetkeks, et temas pole enam jälgegi esimese vaatuse ebalevast noormehest, kuid õige pea tuli see tagasi, küpsemal ja eneseteadlikumal kujul). Kahju on kunstnikutöö ebalusest: kui leitud ruum, siis milleks sinna kunstlikult uus ruum sisse ehitada (ma ei pea silmas mitte ainult teise vaatuse jaburust, ka esimese vaatuse laudpõrand oli kohatu – kas üldse mitte või siis kogu ruumi ulatuses). Nende näitlejatega saanuks edukamaltki labürindi ja segaduse mõne valitud esemega maha mängida (või tõstes ümber publiku, kui tõstma peab).
“Kuningas Richard Kolmas”. Shakespeare. Mis temaga teha? Lavastaja arvas, et kui tegelastele tänapäevased kostüümid selga panna ja lavapõrand metalliga üle lüüa, siis muutub ka lavastus tänapäevaseks. Ei muutunud. Oli palju teksti ette karjumist (kas asi on ruumi akustikas või oli selle taga lavastuslik idee, mis minuni ei jõudnud?), aga milleks seda just nüüd teha? Hetkega ei haakunud seal midagi (Allik küll vastutulelikult püüab paralleele leida), näitlejadki tegid oma töö vaid ära (Merle Jäägeri monoloog oli vahelduseks puhas nauding) – kooliõpilastele? Ma millegipärast arvan, et nemad jäävad juba esimese stseeni järel magama, kirudes vaikselt õpetajat, et see neid Teater NO99 “Periklest” vaatama ei viinud.
“Kutse mõrvale”. Kriminulli peamisi omadusi on pinge hoidmine, mis saavutatakse tavaliselt hästi valitud tempo, täpsete esituste ning näitlejate aktiivse kohaloluga. Allan Kressi lavastus oli täiesti rütmivaba (kestis 3 tundi ja 45 minutit), professionaalsetel näitlejail polnud tekstki peas ning tegelasnimesid aeti segamini. Oleks väga koomiline, kui poleks kahju See Teatri harrastusnäitlejaist, kes teevad korralikud rollid (tasunuks nemad peaosadessegi panna, saanuks kindlasti parema tulemuse).
“Nii see on (kui teile nii näib)”. Vaatasin esimest korda. Laval oli veider vastuolu: lavastuslik-visuaalselt väga huvitav ettevõtmine, tänapäevagagi hästi haakuv, kuid Linnateatri trupi esituses mõjus kuidagi uskmatust tekitavalt (eriti “vabahõljudes” kaotasid näitlejad kontrolli selle üle, kust läheb piir täpse ja läbimõeldud koomika ning ebalusest tuleneva markeerimise vahel).
“Farjatjevi fantaasiad”. Heas tempos jooksev paatoseta armastuslugu, mida kannavad head näitlejatööd ja publiku soe vastuvõtt. Kindlasti hindan lavastust pisut üle, kuivõrd olen seal vähevõitu käinud ja ei tea kõigi näitlejate varasemaid rolle, kuid esimeses ja viimases, raamivates stseenides oli mõjuvust, mida teatris ikka kogeda tahaks.
Comments