Kui laval on kaks naist. Või meest. Siis on ilmsed võimusuhted paratamatud, on need siis peidetud vuntside ja hukkamõistvate pilkude või paljastatud keha ja sõbrannaliku järeleootamise taha.
“Võmmid: viimane partii” jätkab Cabarte Rhizome’i senist jada, kus esmaseks väljendusvahendiks on etüüd ning tekst liitub lavamaailmaga tavaliselt vahendatult, sel korral siis lindistatud telefonivestluste kaudu. Johannes Veski lavastustest on näha liikumist kindlas suunas, katsetamisi selgeksmõeldud eesmärkide nimel. Nii on ka “Võmmid” samm edasi töös näitlejatega – kui eelmise lavastuse puhul märkisin näitlejate kommet sama karakterit endaga kaasas kanda, siis nüüd oli pilt uuem. Eriti suudab sõnadeta pinget hoida Joonas Parve seitlis-vuntsitatud võmmar, kuid ega Anatoli Tafitšuki püstolipauku ja paarimeest pelgav tegelanegi publikut käest lase. Duetis on pingutamata koomikat. Dramaturgiliselt võinuks loo konkreetsemalt välja joonistada, aga ehk polnud selgepiirilise juurdluse edastamine eesmärkki – keskenduti paarimeeste omavahelistele suhetele ja välismaailm jäeti publiku konstrueerida (vihjeid selleks oli laval piisavalt).
“PostUganda” kaks lavalolijat – Maike Lond ja Riina Maidre – saavutavad, mida tõenäoliselt tegema tuldi: teatrisaali luuakse piisavalt vaba ja kodune atmosfäär, et vaataja ei hakkaks näitlejate tagant tegelasi otsima, uskudes neid nende endina. Viimane ei tähenda siiski, et lavaline eneseiroonia üldistuseni ei jõuaks, otse vastupidi – kõik on selge ja nii ongi, igal pool. Lond jääb ehk veidi tahaplaanile, toimides enamiku etendusest Maidre saatjana (va kantrimees muidugi). Üleliigse ja rütmilõhustavana mõjub ka piinlik pudelimäng, aga see võis olla kinni ka konkreetse etenduse (18.11) publikus, kus väga vähe neid, keda tavaliselt Von Krahli saalis kohtab. Nii polnud Maidrel publikusseastumisel suurt midagi vastu mängida, sest väljavalitud mees läks krampi – ju ikka ei oodanud päris sellist teatrit.
“Võmmid: viimane partii” jätkab Cabarte Rhizome’i senist jada, kus esmaseks väljendusvahendiks on etüüd ning tekst liitub lavamaailmaga tavaliselt vahendatult, sel korral siis lindistatud telefonivestluste kaudu. Johannes Veski lavastustest on näha liikumist kindlas suunas, katsetamisi selgeksmõeldud eesmärkide nimel. Nii on ka “Võmmid” samm edasi töös näitlejatega – kui eelmise lavastuse puhul märkisin näitlejate kommet sama karakterit endaga kaasas kanda, siis nüüd oli pilt uuem. Eriti suudab sõnadeta pinget hoida Joonas Parve seitlis-vuntsitatud võmmar, kuid ega Anatoli Tafitšuki püstolipauku ja paarimeest pelgav tegelanegi publikut käest lase. Duetis on pingutamata koomikat. Dramaturgiliselt võinuks loo konkreetsemalt välja joonistada, aga ehk polnud selgepiirilise juurdluse edastamine eesmärkki – keskenduti paarimeeste omavahelistele suhetele ja välismaailm jäeti publiku konstrueerida (vihjeid selleks oli laval piisavalt).
“PostUganda” kaks lavalolijat – Maike Lond ja Riina Maidre – saavutavad, mida tõenäoliselt tegema tuldi: teatrisaali luuakse piisavalt vaba ja kodune atmosfäär, et vaataja ei hakkaks näitlejate tagant tegelasi otsima, uskudes neid nende endina. Viimane ei tähenda siiski, et lavaline eneseiroonia üldistuseni ei jõuaks, otse vastupidi – kõik on selge ja nii ongi, igal pool. Lond jääb ehk veidi tahaplaanile, toimides enamiku etendusest Maidre saatjana (va kantrimees muidugi). Üleliigse ja rütmilõhustavana mõjub ka piinlik pudelimäng, aga see võis olla kinni ka konkreetse etenduse (18.11) publikus, kus väga vähe neid, keda tavaliselt Von Krahli saalis kohtab. Nii polnud Maidrel publikusseastumisel suurt midagi vastu mängida, sest väljavalitud mees läks krampi – ju ikka ei oodanud päris sellist teatrit.
Comments