Erinevalt seniilmunud kriitikast mõtlesin lavastusestki kirjutada. “Sinul on meretäis hirmu” on oluline lavastus, sest lisab argumente lootusele, et Eesti teater on juurde saanud selgelt omanäolise käekirjaga lavastaja, kes ei piirdu vaid teksti lavale ülekandja rolliga. Mälestus intiimsest “Portselansuitsust” tegi suurele lavale ümberkolimise ootuse ettevaatlikuks, kuid asjata – Lauri Lagle oskab kohaneda ruumi ning materjaliga, leides sealt üles selle, mis endale oluline. Koostöö kunstnik Laura Kõivuga teeb kõik jõulisemakski (lavapildid meenutasid nii mõndagi, kuid enamikus Eestist väljaspool nähtut).
Lavastuse paeluvamad hetked jäävad päris algusesse, kui lava on tegevust, helisid ja valgust täis ning kuskil seal on ka tekst – kui üks paljudest tähistajatest, mille iga sõna eristamine sugugi oluline pole. Nii võiks jäädagi, mõtlen. Tasapisi võitleb tekst oma keskse koha aga kahjuks tagasi – sel korral siis veel niimoodi. Lugu ise on ajatu, kuigi äratuntavalt kinni 1960. aastate Soomes, kus ka Mikael Niemi romaani tegevus aset leiab (saalis istudes meenus Tampere teatri “Kokkola”, kus laval kohati sarnastki heli-visuaali kasutades sama atmosfäär saavutati – eks ole Klemola maailm lõpp-punkt, kuhu teel ka Lagle lavastuse tegelased). Nii on ajuti laval üleliigsetki: testamendi ettelugemise stseen ei lisa Draamateatri lavastusele midagi ega ole pooltki nii naljakas kui originaalis Niemil. Dramaturgiliselt täpsemaks saanuks lihvida ka Tarmo (Ivo Uukkivi) sammud bändi mänedžeriks saamiseni ning enam välja tuua Ambo (Margus Prangel) vastuseisu tagamaad, kuivõrd Niemi põhjus – religioon – on Lagle lavastuses kärpesse läinud.
Nähtud etendusel (4.11) polnud läbivalt paigas stseenide rütmidki, andes saalisistujaile kohati aega lavaväliselegi mõelda, see aga tuleb mängukordadega. Seda enam, et näitlejad täidavad lava äärmuseni ära, rääkimata kujundusest, mis nii mõnigi kord napilt Draamateatri punased seinad kriimustamata jätavad – eks teatav ebakõla laval toimuva ja teatrimaja vahel säilib. Ootamatuim on peategelase Mattiase (Kristo Viiding) lahendamine vaikse vaatlejana, kes tusaga muud teha ei oska, kui seda koguda, et siis tõelise lapsikusega see oma sõprade peale välja elada. See rahulikkus on huvitav nii näitleja seniste rollide taustal kui tegelase tõlgenduse mõttes, tõstes Mattiase pigem jutustajaks kui osaliseks. Oleks kerge Laglele-Liivakule ette heita läbiva fookuse puudumist, et kelle lugu siis ikkagi jutustatakse, kuid tahan siinkohal eeldada, et see on teadlik võte olnud: laval on mitmed lood ning nende jutustamine tuleb anda nende kätte, kes seda sel hetkel kõige paremini suudavad, ning päris lõpuni ei pea midagi seletama – nii on eluski. Muidugi Rivo (Märt Avandi) liikumine lõhkisest perest lõhkujani on vägagi selgelt välja joonistunud, nii et ehk on palju kinni ka näitleja enda võimes kildudest lineaarne lugu kokku panna, mida Avandi suurepäraselt valdab. Tema teise vaatuse kaks monoloogi – luuletus juhuks, kui ta maha jäetakse, ning ettekujutus siin mitte olemisest – on terve lavastuse pingestatumad. Tähelepanu nõuab ka tõik, et Kilu osatäitjaks on valitud Mihkel Roolaid, ametilt lavameister, kes esimeses vaatuses veab oma tüübiga hästi välja, kuid teise vaatuse tekstirohkemates stseenides ei oma veel vajalikku lavalist enesekindlust, mistõttu lõpumonoloogi tähendus nähtud etendusel fortesse veel ei jõudnud. Ehk edaspidi?
Lavastuse paeluvamad hetked jäävad päris algusesse, kui lava on tegevust, helisid ja valgust täis ning kuskil seal on ka tekst – kui üks paljudest tähistajatest, mille iga sõna eristamine sugugi oluline pole. Nii võiks jäädagi, mõtlen. Tasapisi võitleb tekst oma keskse koha aga kahjuks tagasi – sel korral siis veel niimoodi. Lugu ise on ajatu, kuigi äratuntavalt kinni 1960. aastate Soomes, kus ka Mikael Niemi romaani tegevus aset leiab (saalis istudes meenus Tampere teatri “Kokkola”, kus laval kohati sarnastki heli-visuaali kasutades sama atmosfäär saavutati – eks ole Klemola maailm lõpp-punkt, kuhu teel ka Lagle lavastuse tegelased). Nii on ajuti laval üleliigsetki: testamendi ettelugemise stseen ei lisa Draamateatri lavastusele midagi ega ole pooltki nii naljakas kui originaalis Niemil. Dramaturgiliselt täpsemaks saanuks lihvida ka Tarmo (Ivo Uukkivi) sammud bändi mänedžeriks saamiseni ning enam välja tuua Ambo (Margus Prangel) vastuseisu tagamaad, kuivõrd Niemi põhjus – religioon – on Lagle lavastuses kärpesse läinud.
Nähtud etendusel (4.11) polnud läbivalt paigas stseenide rütmidki, andes saalisistujaile kohati aega lavaväliselegi mõelda, see aga tuleb mängukordadega. Seda enam, et näitlejad täidavad lava äärmuseni ära, rääkimata kujundusest, mis nii mõnigi kord napilt Draamateatri punased seinad kriimustamata jätavad – eks teatav ebakõla laval toimuva ja teatrimaja vahel säilib. Ootamatuim on peategelase Mattiase (Kristo Viiding) lahendamine vaikse vaatlejana, kes tusaga muud teha ei oska, kui seda koguda, et siis tõelise lapsikusega see oma sõprade peale välja elada. See rahulikkus on huvitav nii näitleja seniste rollide taustal kui tegelase tõlgenduse mõttes, tõstes Mattiase pigem jutustajaks kui osaliseks. Oleks kerge Laglele-Liivakule ette heita läbiva fookuse puudumist, et kelle lugu siis ikkagi jutustatakse, kuid tahan siinkohal eeldada, et see on teadlik võte olnud: laval on mitmed lood ning nende jutustamine tuleb anda nende kätte, kes seda sel hetkel kõige paremini suudavad, ning päris lõpuni ei pea midagi seletama – nii on eluski. Muidugi Rivo (Märt Avandi) liikumine lõhkisest perest lõhkujani on vägagi selgelt välja joonistunud, nii et ehk on palju kinni ka näitleja enda võimes kildudest lineaarne lugu kokku panna, mida Avandi suurepäraselt valdab. Tema teise vaatuse kaks monoloogi – luuletus juhuks, kui ta maha jäetakse, ning ettekujutus siin mitte olemisest – on terve lavastuse pingestatumad. Tähelepanu nõuab ka tõik, et Kilu osatäitjaks on valitud Mihkel Roolaid, ametilt lavameister, kes esimeses vaatuses veab oma tüübiga hästi välja, kuid teise vaatuse tekstirohkemates stseenides ei oma veel vajalikku lavalist enesekindlust, mistõttu lõpumonoloogi tähendus nähtud etendusel fortesse veel ei jõudnud. Ehk edaspidi?
Comments