“Mässajad” seab end oma valikutes – nii esteetilistes kui temaatilistes – nii kaitsetule positsioonile, et tema ründamine mingit energiat ei nõua. Enamik kriitikast ongi kergema vastupanu teed läinud, vaevumata küsima, miks sellised valikud. Maitse on kriitikas üldse väga ohtlik mõjutaja, millest päris lahti ei saa kunagi ning just seetõttu tuleb oma maitse-eelistustest alati äärmuseni teadlik olla ning seda teadmist lugejategagi jagada. Arusaadav, et paljude jaoks on Roy Strideri teksti naiivne ja erapoolik esituslaad vastuvõetamatu, nagu ei suuda neid paeluda ka Andres Noormetsa lavastuse monotoonne esteetika – aga kui võttagi seda lavastust ühe võimaliku maailmavaate kriitikavaba tutvustusena reisikirja vormis (nagu lubab ka kavaleht)?
Strideri tekst ei paku süvaanalüüsi ja teoreetilist käsitlust, olles pigem ühe mehe isiklik ajaveeb. Just blogiteksti see näidend kõige enam meenutabki: emotsioonepidi liikuvad mälestused, keskendumine olmeseikadele, kirjeldusteta tegelased (sest lugejad tunnevad neid juba kõiki niigi kas isiklikult või blogi vahendusel), jutustamine lugejale. Kas teatrilaval sellest piisab? Shakespeare või Ibsen see just pole, Ravenhill ka mitte, aga kui lasta lahti mõttest, et hea lavastuse aluseks on lõpuni viimistletud tekst, suudab “Mässajad” oma võimetusele analüüsida vaatamata (või ehk just tänu sellele) panna mõtlema teemadele, mis autorile olulised, tuua globaliseerumine üksikisiku tasandile – kogu tema subjektiivsuse ja viimistlematuse juurde. Järgmisele tippkohtumisele mässama just ei sõidaks, aga kaasa elaks küll. Nii vastab “Mässajad” poliitilise teatri kõige kitsamale definitsioonile: teater, mis esitab üht kindlat poliitilist seisukohta, tundmata vajadust seda kaitsta.
Sama kompromissitu on oma valikutes ka lavastaja Noormets (selles mõttes on haakumine tekstida ideaalne): laval pole muud kui seitse tooli läbipaistva seina taga, kuhu infot saab kuvada. Ei mingeid keerulisi misanstseene – istutakse/seistakse ja jutustatakse. Selles vaikses rütmistatuses on aga piisavalt lummust, lausutavatele põhimõtetele ruumi jätvat tagasihoidlikkust, et lõpptulemuseks oleks terviklik ja kindlat eesmärki teeniv lavastus. Näitlejadki peavad siin hoiduma silmatorkavatest rollijoonistest, millega trupp ka hästi hakkama saab, minemata ka teise äärmusesse – teksti esitamiseni justkui enda tõdemustena (viimasega on katsetanud eelkõige Teater NO99 lavastustes “Nafta” ja “GEP”). Nii on laval teksti edastajad – liialt läbi elamata ja illustreerimata, kuid siiski tehnilist ettekandmist vältides (kiirtee blokeerimise ärevuses läheb tasakaal siiski pisut ette mängimise poole käest ära).
Strideri tekst ei paku süvaanalüüsi ja teoreetilist käsitlust, olles pigem ühe mehe isiklik ajaveeb. Just blogiteksti see näidend kõige enam meenutabki: emotsioonepidi liikuvad mälestused, keskendumine olmeseikadele, kirjeldusteta tegelased (sest lugejad tunnevad neid juba kõiki niigi kas isiklikult või blogi vahendusel), jutustamine lugejale. Kas teatrilaval sellest piisab? Shakespeare või Ibsen see just pole, Ravenhill ka mitte, aga kui lasta lahti mõttest, et hea lavastuse aluseks on lõpuni viimistletud tekst, suudab “Mässajad” oma võimetusele analüüsida vaatamata (või ehk just tänu sellele) panna mõtlema teemadele, mis autorile olulised, tuua globaliseerumine üksikisiku tasandile – kogu tema subjektiivsuse ja viimistlematuse juurde. Järgmisele tippkohtumisele mässama just ei sõidaks, aga kaasa elaks küll. Nii vastab “Mässajad” poliitilise teatri kõige kitsamale definitsioonile: teater, mis esitab üht kindlat poliitilist seisukohta, tundmata vajadust seda kaitsta.
Sama kompromissitu on oma valikutes ka lavastaja Noormets (selles mõttes on haakumine tekstida ideaalne): laval pole muud kui seitse tooli läbipaistva seina taga, kuhu infot saab kuvada. Ei mingeid keerulisi misanstseene – istutakse/seistakse ja jutustatakse. Selles vaikses rütmistatuses on aga piisavalt lummust, lausutavatele põhimõtetele ruumi jätvat tagasihoidlikkust, et lõpptulemuseks oleks terviklik ja kindlat eesmärki teeniv lavastus. Näitlejadki peavad siin hoiduma silmatorkavatest rollijoonistest, millega trupp ka hästi hakkama saab, minemata ka teise äärmusesse – teksti esitamiseni justkui enda tõdemustena (viimasega on katsetanud eelkõige Teater NO99 lavastustes “Nafta” ja “GEP”). Nii on laval teksti edastajad – liialt läbi elamata ja illustreerimata, kuid siiski tehnilist ettekandmist vältides (kiirtee blokeerimise ärevuses läheb tasakaal siiski pisut ette mängimise poole käest ära).
Comments