Kontseptsioonidega on selline lugu, et nähtuna on nad märksa huvitavamad kui lugedes. Kõikvõimalikud intervjuud loojatega ja reklaamtekstid on vastuvõttu piiravad elemendid, sest ei lase teosel endal sõna võtta. Ja siis pole ka midagi imestada, kui lavaltoimuv vastab täpselt paberil puust ja punaseks tehtule, pakkumata midagi juurde, sest publik (ja kriitikagi) on ette programmeeritud lavastust vaadates eelteadmiste ette linnukesi tõmbama. Ohtlik värk see kunsti seletamine. Pealegi mõjub liialt äraseletatu paratamatult primitiivsena (kasvõi üllatusmomendi puudumise tõttu). Nii ka Mihkel Ernitsa “Kehanäppajad”. Kui eeltekstides öeldu unustada, on laval poolelijäänud pseudomaailm, millel puudub järjepidevus oma reeglitest kinni pidada (kuhu satutakse tellingutest väljudes ning milliseid emotsioone see väljakukkumine tegelastes kaasa toob; miks just köis kui ihalusobjekt, kui seda mööda eriti ei turnitagi). Põhjusliku haakumiseta jäi ka etteloetav Henry Griini tekst (Tarvo Kralli häälemuutus oligi lavastuse suurim üllatus – kuigi oskuslikum kuuldemängulavastaja tulnuks ettekandele kasuks, ei saa Kralli hääle sobivuses raadioeetrisse kuidagi kahelda). Tegemist on seega lavastusega, kus tegijail on olnud palju öelda, mitte aga oskusi ideed tervikuks siduda (eriti häiris helikujundus, mis võitnuks tugevalt kärbitud valikust ja sujuvamatest üleminekutest). Kasuks ei tulnud ka tantsijate ebalus lavaruumi täitmisel. Tegelikult oli vaid Külli Roosna läbivalt intensiivne, kiskudes vaataja pilgu endale ka siis, kui ta tellingu võrkkatusel liikumatult alltoimuvat jälgis. Vaieldamatult oli ta ka tehniliselt kõige tugevam, suutes ainsana liikuda tellingutel loomulikult – kui keegi, kes on selle maailma päriselanik. Teravalt hakkas silma ka ühe tantsija selgelt erinev kool – võistlustantsija rühist ja fikseeritud torsoga liikumisest polegi nii kerge lahti saada. Koreograaf võinuks seda erisust ära kasutada, seda enam, et Jörgen Kapi tantsida oli just see hilisem liituja, võõras, keda omaks ei taheta võtta – see võinuks kajastuda ka tema teistsuguses, tantsijale omasemas liikumiskeeles. Oleksid aga kunstis ei loe – ei laval ega paberil.
Comments