Kus on kürva kodu / “Don Juan”

Pärak, mida püüab trukkida Vanemuise “Don Juan”, on nii avar, et sellesse sissejooksmist ei pane tähelegi. Mis naudingut suudakski pakkuda akt, kus üksik lohv tühjuses lipendab? Lavastuse autorid on võtnud tuntud armutegelased (fiktiiv)ajaloost – ikka needsamad Casanova ja Don Juan, korraks käib üle lava Toomas Nipernaadigi – ning pannud nad vastamisi tänapäeva ühiskonnaga, kus armastus on sama tüütu ja ebameeldiv kohustus kui hambaarstil käimine ning seks sobiv ajaviide hetkedeks, mil server on maas. Tundub huvitav? Aga ei ole. Üks tegelastest, Kurat (Rein Pakk), toob Don Juani ja Casanova peamise erinevusena välja selle, et kui esimene läheneb naistele läbi mõistusetasandi, siis viimane surub oma hiiglasliku kürva (mida ka joonistusega kenasti illustreeritakse) otse võrgutatava nimmepiirkonda. Viimast püüab oma vaatajaga teha ka lavastus, kuid lont jääb oi kui lõdvaks. Lavastus püüab mõnitada ja parodeerida kõike, mis ette juhtub, ja kohati jääb mulje, et prooviperioodil peeti maha üks suurem võistlus, mille eesmärgiks igasse lausesse võimalikult palju poppkultuuri viiteid sisse toppida. Paroodia töötab aga vaid juhul, kui tegelikult ollakse pilkealuseks olevas meisterlikud – vastasel korral on see vaid hale püüe oma küündimatust varjata. “Don Juanis” läks peitekreemi kõvasti, aga naljakas ikka ei hakanud. Võib muidugi pareerida, apelleerides suure osa publiku reaktsioonidele, mis liikus ühest naerupahvakust teise, kuid tõele näkku pannes ei teenitud neid itsitamisi mitte tabava nutikuse, vaid lapsiku üleannetuse eest – harva teatris käiv inimene ikka punastab veidi, kui laval näidatakse suure nokuga mehi ning räägitakse orgasmidest ja tahakeeramisest. “Don Juan” on õpikunäide ebaõnnestunud postmodernistlikust teatrist, mis kobamisi püüab luua uut vana lõikudes ja tsiteerides, aga inimese jaoks, kes originaalidega tuttav ning kes aimab pila juba mitu repliiki ette, on lavaltoimuv lihtsalt igav, labane ja banaalne. Maitse asi? Võimalik, kuid ebaprofessionaalsust see ikkagi ei õigusta. Needsamad pilatud Ameerika seebiseriaalid omavad märksa tugevamini läbitöötatud dramaturgiat, lihvitumaid karaktereid ja professionaalsemaid rollisooritusi kui “Don Juan”. Muidugi tõuseb lavastuses esile Kurat oma üsnagi selgelt ja läbiva suhtega esitatud monoloogidega (kuigi seda kitsasse hilpu rammitud pulbitsevat kehamassi rolliloome tuumana on nähtud varemgi), sest ülejäänud monoloogid alustavad ebaleva “Eee…”-ga, andmata näitlejaile võimalustki tervikut luua (Eva Püssa esitatud jumalad ja nüüdisnaised võib ju sama kee pärliteks mõelda, aga neid koos hoidev ideeniit jääb liiga hapraks, ega peaks ööklubis ühte tantsugi naise kaela ümber vastu). Arusaamatult pikad olid ka stseenivahed, kus lava koos publikuga tühjalt ja pimedas tegevuse jätkumist ootas. Kahjuks on aga alati nii, et hargita jalgu ja oota kui palju tahes, pehmest tõivetist lubaduse täitjat pole.