Karl Saksal on ilus keha. Karl Saks teab seda. Karl Saks pole kade. Ta näitab oma ilusat keha teistelegi. Ta on veetnud lugematuid tunde proovisaalis peegli ees ja oma kehaga juttu ajanud. Nii sünnib isikupärane liikumine. Nii saadakse publik hetkega omale pihku. Kuid vaataja tähelepanu on liiv, mis sõrmede vahelt läbi libiseb, kui lava selleks võimaluse annab. “Tšuud” annab. Pakub hämar-võluvaid füüsisehetki, kuid jääb dramaturgiliselt ebalevaks. Animistlik kordamine ja animaalne tagurpidikäik loovad kõrgendatud ootuse struktureeritud looks, kuid sõnumist jääb vajaka ning üleminekud kobavateks. Tugevama ütlemisega koreograafile oleks Saks inspireeriv savi. Loodetavasti pole Saks kade ja laseb teisedki oma keha kallale.
Helena Pihelil oli idee. See oli lihtne. Pidi saama pulli. Selleks vajas Helena Pihel lavale ust. Sest uks on nii mitmetähenduslik. Ta pani kaks meremehesärkides noormeest kapiuksega hullama. Õrnalt. Teineteist toetavalt. Liigse fantaasiata. Keegi hakkas saalis kaasagi mõtlema. Enamik itsitas niisama. Mõned meenutasid hetki viimaselt kooliteatrite festivalilt. Tore teater oli.
Kes oskab Revo Koplusest paremini tantsu valgustada?
Helena Pihelil oli idee. See oli lihtne. Pidi saama pulli. Selleks vajas Helena Pihel lavale ust. Sest uks on nii mitmetähenduslik. Ta pani kaks meremehesärkides noormeest kapiuksega hullama. Õrnalt. Teineteist toetavalt. Liigse fantaasiata. Keegi hakkas saalis kaasagi mõtlema. Enamik itsitas niisama. Mõned meenutasid hetki viimaselt kooliteatrite festivalilt. Tore teater oli.
Kes oskab Revo Koplusest paremini tantsu valgustada?
Comments