Mary oli talleke / “Fanny ja Faggot”

Lavastust “Fanny ja Faggot” tasub vaadata näitlejate pärast: nii Jekaterina Novosjolova kui Agnes Aaliste on näitlejannad, keda näeb laval liiga harva. Mõlemad on jõulise lavaolekuga, mida võimatu ignoreerida. Mõnele vaatajaist võib nende intensiivsusest liigki saada. Novosjolova mängib 13-aastase esimest rinnahoidjapaari kandva mõrtsukaneiu Lolitaks, kelle tähelepanuvajadus tuleb Humbert Humberti puudumisel rahuldada tema kägistaja-sõbrannal, prostituudi tütrel, kes juba teinud meestega asju, mille peale Humbertki ei tuleks. Elina Pähklimägi on tahtnud lavastajana otsi lahti jätta, hägustada tüdrukutevahelisi võimusuhteid, kuigi selget seisukohta selles osas, kes ikkagi tappis ja miks, ei anna temagi. Osalt teeb selle raskeks Jack Thorne’i liigkonstrueeritud näidend, mis rõhutab liialt Aaliste kehastatud Mary Belli rasket lapsepõlve (tõsi, seda tegi ka kohtuprotsess päris elus) ning püüab neidu teises vaatuses rehabiliteerida, näidates teda omamoodi taasneitsina, keda keegi veel kunagi suudeldudki pole. Kuna vaataja Novosjolova tegelast teises vaatuses ei näe, kaob ka võimalus kaalutletud hinnanguks Mary muutunud olekule – kas teeskleb ta nüüd või tegi seda varem. Aaliste mäng rõhub näidendist tulenevale loogikale: keegi ei õpetanud Maryle hea ja kurja vahet, ega kaitsenud teda kohtus, kuid vanglas jõudis ta ise kõiges selgusele. Näitleja teeb õigesti, et alusmaterjalile vastu töötama ei hakka, paljastades samas oma täpse mänguga dramaturgilised väändekohad. Pähklimägi, kellele teema tundub väga korda minevat, võinuks enam iseennast ja truppi usaldada ning näidendist kaugeneda, otsida muud materjali juurde või julgemalt lavastajana tegevusse sekkuda. Hetkel mõjuvad esimese vaatuse kohtuniku haamrilöögid ja neile järgnevad tüdrukute hullpilgud publiku taha kunstlike ja üleliigsetena. Sissejuhatuseta ja lühiajalisena ei hakka tööle ka esimese vaatuse finaali seinakujundus. Kommertsteatri reeglite järgi kirjutatud näidend püüab muidugi võimalikult infotiinete ja lühikeste stseenide poole, kuid Pähklimägi teatraliseeritud lavastajalaadiga see päriselt kokku ei hakka. Debüüdi puhul mõistetav tekstilojaalsus asendub kindlasti järgmistes lavastustes enesekindlama lavastajasekkumisega ning mõne aja pärast saab juba ehk rääkida valutava südamega lavastajast, kes keeldub uskumast, et teater ikkagi ei suuda maailma muuta.