“Waiting for…” naelutab kiiktooli põrandasse, kisub katted aknalt ning lööb laulu lahti. See pole enam varavana naise monoloog, nagu Beckett ta kunagi kirjutas, vaid noore looja eneseotsinguline vahekokkuvõte. Oodatakse siingi, aga mida täpselt, jääb segaseks – tõenäoliselt enesekindlust iseendana edasi minna. Naela lavastuses on koos kolm lugu, mis üksteist täiendama peaksid. Kõigepealt kehtestab end lavalolija suhe ruumi, mis alustuseks aega võttes järele katsutakse. Tähelepanuta ei jää ükski seinakonarus, ootuspinge püsib. Seejärel püütakse vaatajani tuua tantsija suhe oma minaga, selle piiratuse, kahtluste ja tavadega, mis kulmineerub muusikalidest tuntud rõhklöökidest saadetud eneseiroonilises lauluviisis. Sellisena me Naela tunnemegi ja publik naerab kaasa. Sellele loogiliselt järgnema pidanud otsustav samm senitehtust edasi jääb siiski koreograafilise katteta – liigutused on ootuspärased, seega isikupärata. Samuti jääb Naelal puudu näitlejameisterlikkusest, mis lubaks tal dramaturgiaga täita ka lavastuse mittetantsulised osad. Seisundiinfo tuleb vaatajale hetkega kätte ning ei arene. Eri ootusstaadiumid, mis on lavastuse kolmandaks lootasandiks, on laval loojast eraldiseisvatena, referaadina. Pole kahtlustki, et looja enesekehtestamise julgus kasvab kogemusega, kuid hetkel tormab tantsija liialt, et varem kokkulepitud valgusrežii rütmi jõuda. Muusikal vajab taktitäpsust, autorilavastus võimaldab lavalolija hetketunnetusest johtuvaid kõrvalekaldeid, aeglustatud tempot. Nii et sel korral veel öelda ei saa: “Time (s)he stopped,” kuid ootus jätkub.
Comments