Tühi must ruum, laes päevavalgustuslambid ja põrandal hunnik prahti – sellist korralikumat sorti, vaid paber ja kile, ei mingit löga. Tagaseinaks kõrged ribikardinad nagu tapamajades ja külmhoonetes – selge, et seda ruumi pestakse pigem surveveevoolikuga (hiljem selgub, et puhuriga). Lae all veel läitmata kiri “LIHASED”. See on esteetiliselt puhastatud ruum, kuhu tunded tuleb alles sisse mängida. “Praht, linn ja surm” on meeldivalt läbitöötatud visuaaliga lavastus (kunstnik Laura Pählapuu) – Eestis kohtab seda ajuti. Juudimärgi kokku andvad sootähised, Hitleri vuntsid tukana, suhu andvad õllepudelid – need sümbolid, mis diskussioonis teksti ja lavastusega, on Veiko Õunpuu lavastust kokku hoidvateks välisteks õmblusteks.
See on esteetiliselt puhastatud ruum, kuhu tunded tuleb alles sisse mängida. Võib sellest loobuda? Lavastuse “Praht, linn ja surm” maailm on kärnas – haavad on paranemata, kuid silme eest ära. See kandub näitlejamängugi: õudustest jutustatakse näiliselt emotsioonitult, vägivallast esialgu räägitakse. Laval toimib pidev kõrge ja madala vastandumine, kus vitud ja rusikahoobid kõlavad ülevas kõnepruugis, armustseenide stampkoreograafiat täidetakse neisse uskumata ning rokokookuninganna põlvitab veres. Näitlejad haakuvad võttestikuga erimahuliselt. Peategelaseks tõuseb Gert Raudsepa ükskõikse vihaga Franz B, kes tahab mängida teenitud rahaga, sest “laenatud raha mulle õnne ei too”. Õnnetu mees, kes kuidagi oma elu ega naist armastada ei oska. Lahendus on õllepudeleis, mida sügavale kurku saab suruda, lahendus on naise kaela lakkuda, kui viimane oma viimase kliendi riista kirjeldab. Ja seda Roma B (Mirtel Pohla) teeb, sest Franz B on ainus mees, kes teda lööb ja järelikult armastab. Tambet Tuisu Rikas Juut, peaaegu härrasmees, kelle kõrge enesehinnang ei luba häält tõsta, sest ta pole “seda sorti juut, nagu juudid juudid on” kõnnib perekond B-le vastanduva tegelaskonna eesotsas. Punasel vaibal loomulikult. Kättemaks paistab teda sama vähe morjendavat kui piinavat selle objekti, Roma B insestimaiat isa Härra Üllarit (Sergo Vares). See pintsakus ja võrksukkades endine natsikäsilane elab oma kabaree-etteastetesse sisse sama vähe kui kunagi gaasikraani keerates. Veel üks ükskõikne kannataja.
Lavastuse “Praht, linn ja surm” maailm on kärnas, kuid kärn vaiab nokkimist. See on sõltuvus: kõigepealt eemaldada see kärna osa, mille all haav juba armistunud on, siis vaikselt edasi, kuni soe veri immitsema hakkab, siis pausi pidada, tunda hirmusegust naudingut, siis taas nokkida… Õunpuu on seadnud stseenid vaikselt kasvava otsenäitamisega – esimene füüsiline vägivallaakt, kõrist haaramine, tuleb alles poole peal. Edasi hakkab veri immitsema, stseenide tempo tõuseb ning lõpuks… Pikad stseenivahed on Fassbinderi tekstiski, kuid seal täidavad neid Marie-Antoinette’i ja Jimi ooperilood, kelle suhe ja eesmärk pole Õunpuule huvi pakkunud. Seetõttu jääb kandepinnata Marie-Antoinette’i (Inga Salurand) tulemine finaaliks. Saluranna Prl. Emma von Waldensteingi on liiga otseütlev, laulunumbrid vajanuks selgemat kaootilisust. Verevaeseks jääb Marika Vaarikugi panus – ülejäänud trupile vastandudes (“Kuidas seletada pilte surnud jänesele”) lööb laval sädemeid, kuid ansambliga kooshingamine eeldab suuremat tahet. Kuidas iga stseen performance’iks kasvatada, on Risto Kübara oskus. Dändilik Väike Prints, hoolikalt prahti juurde lõikamas; uudishimust sisse astuv taljeta Prl. Tau – need on lavastuse tabavhetked.
Õunpuu lavastus on ülesehituselt kabareenumbrite rida “Põgeneva Kapitali” teatris. Põrandal on praht ning surm on paratamatus, aga kuhu jääb linn? Üks videopilt linnatänavast, teine elamuköögist ja kõik. Linn on meeleseisund: “Ja kuidas inimene saab põgeneda, kui tal on pagasiks kinnisvara?” Selle peale peaminister Ansip naeratabki, seal, paremal publiku kõrval. Tema linn on ehitatud, meie asi on see endaga kaasa pakkida. Poliitiline teater liigse plakatlikkuseta.
Kärna eesmärk on lasta epiteelidel vohada. “Praht, linn ja surm” viitab, et meie maailm on paaripäevane kärn, mille all vohab mäluvalu. Ja kärn vajab nokkimist, puhast lehte pole olemas. Siis hakkab veri immitsema ning lõpuks… Finaali ettevalmistuses, sea paljastamises, vere loopimises, peksus pole kärna ärarebivat jõudu: sinine kiri “LIHASED” vilgub laisalt, lüüakse täpselt valgusesse, karjutakse pausidesse. Viimane valumõnu jääb saamata, vist teadlikult – emade “Ära noki!” on õpetussõna jõuga noomitus. Haav vajab paranemiseks kärna, pealegi: lõpmatuseni ei jaksa keegi seda ära nokkida, lõpuks kaanetab arm vere ikka kinni. Pulbitsev mäss jäägu Fassbinderi näidendi kirjutamise aega, Õunpuu lavastuse maailma kõnetab seisakemotsioonidega mõtisklus enam. Selline see muinasjutt irvitavast hiinlasest ongi.
See on esteetiliselt puhastatud ruum, kuhu tunded tuleb alles sisse mängida. Võib sellest loobuda? Lavastuse “Praht, linn ja surm” maailm on kärnas – haavad on paranemata, kuid silme eest ära. See kandub näitlejamängugi: õudustest jutustatakse näiliselt emotsioonitult, vägivallast esialgu räägitakse. Laval toimib pidev kõrge ja madala vastandumine, kus vitud ja rusikahoobid kõlavad ülevas kõnepruugis, armustseenide stampkoreograafiat täidetakse neisse uskumata ning rokokookuninganna põlvitab veres. Näitlejad haakuvad võttestikuga erimahuliselt. Peategelaseks tõuseb Gert Raudsepa ükskõikse vihaga Franz B, kes tahab mängida teenitud rahaga, sest “laenatud raha mulle õnne ei too”. Õnnetu mees, kes kuidagi oma elu ega naist armastada ei oska. Lahendus on õllepudeleis, mida sügavale kurku saab suruda, lahendus on naise kaela lakkuda, kui viimane oma viimase kliendi riista kirjeldab. Ja seda Roma B (Mirtel Pohla) teeb, sest Franz B on ainus mees, kes teda lööb ja järelikult armastab. Tambet Tuisu Rikas Juut, peaaegu härrasmees, kelle kõrge enesehinnang ei luba häält tõsta, sest ta pole “seda sorti juut, nagu juudid juudid on” kõnnib perekond B-le vastanduva tegelaskonna eesotsas. Punasel vaibal loomulikult. Kättemaks paistab teda sama vähe morjendavat kui piinavat selle objekti, Roma B insestimaiat isa Härra Üllarit (Sergo Vares). See pintsakus ja võrksukkades endine natsikäsilane elab oma kabaree-etteastetesse sisse sama vähe kui kunagi gaasikraani keerates. Veel üks ükskõikne kannataja.
Lavastuse “Praht, linn ja surm” maailm on kärnas, kuid kärn vaiab nokkimist. See on sõltuvus: kõigepealt eemaldada see kärna osa, mille all haav juba armistunud on, siis vaikselt edasi, kuni soe veri immitsema hakkab, siis pausi pidada, tunda hirmusegust naudingut, siis taas nokkida… Õunpuu on seadnud stseenid vaikselt kasvava otsenäitamisega – esimene füüsiline vägivallaakt, kõrist haaramine, tuleb alles poole peal. Edasi hakkab veri immitsema, stseenide tempo tõuseb ning lõpuks… Pikad stseenivahed on Fassbinderi tekstiski, kuid seal täidavad neid Marie-Antoinette’i ja Jimi ooperilood, kelle suhe ja eesmärk pole Õunpuule huvi pakkunud. Seetõttu jääb kandepinnata Marie-Antoinette’i (Inga Salurand) tulemine finaaliks. Saluranna Prl. Emma von Waldensteingi on liiga otseütlev, laulunumbrid vajanuks selgemat kaootilisust. Verevaeseks jääb Marika Vaarikugi panus – ülejäänud trupile vastandudes (“Kuidas seletada pilte surnud jänesele”) lööb laval sädemeid, kuid ansambliga kooshingamine eeldab suuremat tahet. Kuidas iga stseen performance’iks kasvatada, on Risto Kübara oskus. Dändilik Väike Prints, hoolikalt prahti juurde lõikamas; uudishimust sisse astuv taljeta Prl. Tau – need on lavastuse tabavhetked.
Õunpuu lavastus on ülesehituselt kabareenumbrite rida “Põgeneva Kapitali” teatris. Põrandal on praht ning surm on paratamatus, aga kuhu jääb linn? Üks videopilt linnatänavast, teine elamuköögist ja kõik. Linn on meeleseisund: “Ja kuidas inimene saab põgeneda, kui tal on pagasiks kinnisvara?” Selle peale peaminister Ansip naeratabki, seal, paremal publiku kõrval. Tema linn on ehitatud, meie asi on see endaga kaasa pakkida. Poliitiline teater liigse plakatlikkuseta.
Kärna eesmärk on lasta epiteelidel vohada. “Praht, linn ja surm” viitab, et meie maailm on paaripäevane kärn, mille all vohab mäluvalu. Ja kärn vajab nokkimist, puhast lehte pole olemas. Siis hakkab veri immitsema ning lõpuks… Finaali ettevalmistuses, sea paljastamises, vere loopimises, peksus pole kärna ärarebivat jõudu: sinine kiri “LIHASED” vilgub laisalt, lüüakse täpselt valgusesse, karjutakse pausidesse. Viimane valumõnu jääb saamata, vist teadlikult – emade “Ära noki!” on õpetussõna jõuga noomitus. Haav vajab paranemiseks kärna, pealegi: lõpmatuseni ei jaksa keegi seda ära nokkida, lõpuks kaanetab arm vere ikka kinni. Pulbitsev mäss jäägu Fassbinderi näidendi kirjutamise aega, Õunpuu lavastuse maailma kõnetab seisakemotsioonidega mõtisklus enam. Selline see muinasjutt irvitavast hiinlasest ongi.
Comments