Ilmselt järgmises Sirbis (loe siit) ilmub minu arvustus Lauri Lagle lavastusele "Kas ma olen nüüd elus" ja ehk juunikuises TMK-s portree lõpetavast XXIV lennust. Laiselnud ei ole. Järgmise kuu veedan õppepuhkusel ja vaevalt doktoritöö kirjutamise kõrvalt jõudu postitada jääb (kuigi vaatan päris palju teatrit sel ajal). Lähiminevik on pakkunud mitu positiivset teatriskäiku, mida päriselt maha vaikida ei taha, kuigi pika sissekande jaoks aega ja energiat hetkel ei jätku. Seega lühidalt.
"Huntluts". Lavastus läheb koheselt käima ja suudab tempot lõpuni hoida. On muidugi paratamatu, et mida rohkem sügise poole tegelased jõuavad, seda nõrgemaks läheb kontakt vaataja aktiivmäluga ning puhas tegelaste ja situatsioonide tõlgenduse nautimine lükatakse loo jutustamise poolt tahaplaanile. Teises, nn Undi-vaatuses on ka pisut palju sisutult illustreerivaid stseene, mille eesmärk kopeerida Undile kui lavastajale omast (kaos punases valguses ja tango, groteski tõstetud argivestlus jms), kuid mis Normeti lavastuse seisukohalt põhjendamata jäävad. Lavastuse tugevuseks on mitmed huvitavad rollitõlgendused: vaimupuude piiril suhtlemissuutmatusega noor Arno (Robert Annus), korraga kahtlaselt magus ja tuttavlikult talupojalik Imesson (Tanel Jonas), tuikumata purjus ja ainiti vaatav Lible (Janek Joost)... Lavastuse lõpu keeramine rahvuskriitikaks tuleb ootamatult, aga tabab seda valusamalt, sest tõesti: mille üle siin õieti naerda on?
"Keskööpäike". Teise vaatuse võib tervikuna dramaturgiaõpikusse panna, esimene nii ühtlane pole: alguses publikule demonstreeritud mängureeglid ei kandu läbivalt järgnevatesse stseenidesse. Ehk tuleks lavastusele kasuks loobuda kas "Kajakast" või "Põrgumängust": esimene on tõlgenduslikult huvitavam, teine tekstina enam tutvustamist vajav. Mõlemad järjest väsitavad ära, seda enam, et Veiko Tubin Treplevina kaasa mõtlema ei kutsu ning põrgumehikeste plastika on turvaline. Lavastaja on olnud huvitava probleemi ees: kas jääda truuks omaaegsele ekspressionismile või võtta arvesse, et 21. sajandi teatrivaataja jaoks on suur osa groteskist imbunud peavooluteatrisse, mistap tuleb selle rõhutamisega seda enam vaeva näha. Teises vaatuses on tasakaal paigas tänu tugevale struktuurile ning täpsetele näitlejatöödele (Helene Vannari monoloog näitas ära, miks ta eelmisel aastal aastapreemiale nomineerus).
"Ird, K". Soovitav on "Kandilist Irdi" enne vaatamist mitte lugeda, muidu muutub niigi pikk teine vaatus veelgi pikemaks (teatriuuendajad tundusid mulle siin lavastuses üleliigsetena, fookust hägustavana). Tervikuna on tegemist paeluva ajaloomaailmaga, mille tegelased ei tõuse küll sellisele üldistustasemele kui "Endspielis", kuid ajalooliste persoonide tõlgendustena on siiski tabavad. Ilmselt muutis lavastust ka Kanuti saal, mis hoopis järsema publikutõusuga ja vähemintiimsem kui Genialistide Klubi saal. Tasapisi hakkab selgeks saama ka Ivar Põllu lavastajakäekiri, mille keskmes on lõputu usaldus muusikasse, selle võimesse äratada mälestuspilte, illustreerida aegruumi ning luua atmosfääri.
"Huntluts". Lavastus läheb koheselt käima ja suudab tempot lõpuni hoida. On muidugi paratamatu, et mida rohkem sügise poole tegelased jõuavad, seda nõrgemaks läheb kontakt vaataja aktiivmäluga ning puhas tegelaste ja situatsioonide tõlgenduse nautimine lükatakse loo jutustamise poolt tahaplaanile. Teises, nn Undi-vaatuses on ka pisut palju sisutult illustreerivaid stseene, mille eesmärk kopeerida Undile kui lavastajale omast (kaos punases valguses ja tango, groteski tõstetud argivestlus jms), kuid mis Normeti lavastuse seisukohalt põhjendamata jäävad. Lavastuse tugevuseks on mitmed huvitavad rollitõlgendused: vaimupuude piiril suhtlemissuutmatusega noor Arno (Robert Annus), korraga kahtlaselt magus ja tuttavlikult talupojalik Imesson (Tanel Jonas), tuikumata purjus ja ainiti vaatav Lible (Janek Joost)... Lavastuse lõpu keeramine rahvuskriitikaks tuleb ootamatult, aga tabab seda valusamalt, sest tõesti: mille üle siin õieti naerda on?
"Keskööpäike". Teise vaatuse võib tervikuna dramaturgiaõpikusse panna, esimene nii ühtlane pole: alguses publikule demonstreeritud mängureeglid ei kandu läbivalt järgnevatesse stseenidesse. Ehk tuleks lavastusele kasuks loobuda kas "Kajakast" või "Põrgumängust": esimene on tõlgenduslikult huvitavam, teine tekstina enam tutvustamist vajav. Mõlemad järjest väsitavad ära, seda enam, et Veiko Tubin Treplevina kaasa mõtlema ei kutsu ning põrgumehikeste plastika on turvaline. Lavastaja on olnud huvitava probleemi ees: kas jääda truuks omaaegsele ekspressionismile või võtta arvesse, et 21. sajandi teatrivaataja jaoks on suur osa groteskist imbunud peavooluteatrisse, mistap tuleb selle rõhutamisega seda enam vaeva näha. Teises vaatuses on tasakaal paigas tänu tugevale struktuurile ning täpsetele näitlejatöödele (Helene Vannari monoloog näitas ära, miks ta eelmisel aastal aastapreemiale nomineerus).
"Ird, K". Soovitav on "Kandilist Irdi" enne vaatamist mitte lugeda, muidu muutub niigi pikk teine vaatus veelgi pikemaks (teatriuuendajad tundusid mulle siin lavastuses üleliigsetena, fookust hägustavana). Tervikuna on tegemist paeluva ajaloomaailmaga, mille tegelased ei tõuse küll sellisele üldistustasemele kui "Endspielis", kuid ajalooliste persoonide tõlgendustena on siiski tabavad. Ilmselt muutis lavastust ka Kanuti saal, mis hoopis järsema publikutõusuga ja vähemintiimsem kui Genialistide Klubi saal. Tasapisi hakkab selgeks saama ka Ivar Põllu lavastajakäekiri, mille keskmes on lõputu usaldus muusikasse, selle võimesse äratada mälestuspilte, illustreerida aegruumi ning luua atmosfääri.
Comments