Lavastusi, mille puhul võiks tõsimeeli arutada nende teatriks olemise üle, Eestis üldjuhul ei tehta. „Ühtse Eesti suurkogul“ õnnestus seetõttu joonida meie ajakirjanike ja poliitikute vähene teatrikogemus alla nii jõuliselt, et tõde kõrvaltvaatajale tõesti haiget tegi. On tegijad isegi tõdenud, et päris niisugust pseudoelevust nad ei oodanud, sest tõesti, algusest peale oli ju öeldud, et tegemist on lavastusega, kus kasutatakse kõike eesti poliitikale omast natsionalistlik-demagoogilistest reklaamikampaaniatest pooltõdede rääkimiseni välja. Ajakirjanikud muidugi ei uskunud ja kolisid suurkogu puudutavad artiklid kultuurikülgedelt ettepoole, n-ö päris uudiste juurde, tõstes end seeläbi samaväärseks sihtmärgiks poliitikute kõrvale. Kui aga lavastus lõppes nii, nagu ta kogu aeg plaanitud lõppema oli, kuulutati ettevõtmine rahva petmiseks ja anti analüüs tagasi kultuuriajakirjanikele. Meedia rolli nii poliitpropaganda vahendamisel kui oma lugejate suurkoguga seotud ootushorisondi kujundamisel ei tahtnud keegi jutuks võtta. Asjata, sest ega kunst ei suudagi enamat kui anda mõtlemisainest neile, kel võimu ühiskonaamuudatusi algatada – nagu näiteks ajakirjandusele. Meedia eesmärk on vahendada, olla objektiivne, võiks vastu väita, aga miks siis kunst ei või piirduda peegeldamisega?
Pealegi on lihtsustav väita, et „Ühtse Eesti suurkogu“ ei pakkunud mingeid lahendusi, sest lavastuse sõnum oli selge ja sai loodetavasti kõigil kohalviibijail kasvõi mõttelise lepinguna fikseeritud. Ilmselt sai, sest suurele osale kohaletulnuist ei olnud NO99 poliitšõus näidatav üllatus, sest nad on juba niikuinii need valijad, kes teevad oma otsused parteide platvormidega tutvumise järel ning eelnevatel valimistel antud lubadusi meeles pidades. Lisaks kuuluvad mõnda kodanikuühendussegi või siis vähemalt on piisavalt teadlikud oma kodanikuõigustest, et ükski riigiametnik või perearst neid ignoreerida ei saaks. On ju nii? Neile vaatajaile oli „Ühtse Eesti suurkogu“ päris hea teater. Esiteks olid libakõned nutikad ning jõulise dramaturgilise koega, tehes neist viimaste aastate olulisima dramaturgiasaavutuse Eestis, mille eest enamik loorbereid tuleb omistada Eero Epnerile. Teiseks oli lavastuse struktuur oma näilises haavatavuses raudkindel, tutvustades alguses manipulatsioonivõtteid ning jätktes siis nende kasutamisega, meelitades vaatajad pidevale eneseanalüüsile: kas nüüd läksin haneks või mitte? Vähemalt korra, loosiratta väljatoomisega, saavutati sellele küsimusele in corpore jaatav vastus. Kolmandaks on NO99 aktsioonidest ja senistest lavastustest palju kasu olnud: näitlejad tunnevad end iseendid mängides koduselt ning lavastajad teavad iga trupiliikme suurimaid plusse. Kui Prints vedas suuremate kadudeta välja ligi kahetunnise aktsiooni „Täna õhtul Jaak Prints“, on allatunnine valimiskoolgi talle enam kui kontimööda. Mõnevõrra üllatuslikult sai vähe sõna ja tegu Risto Kübar, kes muidu trupist ehk enim performance-tüüpi teatriga sina peal.
7. mail oli aga saalis teistsuguseidki vaatajaid, neid, kes pisut solvusidki, kui mingi osa publikust Liina Vahtriku üliemaduskõnes kahemõttelisust tajuda tahtsid ja naermist paljuks ei pidanud. Selles osas olid ajakirjandus ja teater vast ühel meelelgi, et just need vaatajad võinuks oma tee suurkogule leida. Nendeni jõudmine eeldab aga hoopis teistsuguseid, ettevaatlikumaid ja kaasaaitavamaid võtteid, kui NO99 seda tavaliselt pakub. Sestap jäigi kohati mulje, et päris lõpuni ei suutnud tegijad oma sihtrühma määratleda (või siis muutus see eelreklaami tõttu). Nii jäi osale vaatajaist väheseks manipulatsioonimehhanismide uurimusest ning lavastus mõjus well-made-play'na, kus ideed tihedalt sirges rivis reas, et teekond ühe juurest järgmiseni liialt aega ei võtaks (ausalt öeldes eeldasin piletit välja ostma minnes, et etendus algab keskpäeval ja kestab õhtuni, sest materjal väärinuks seda). Ülejäänud publik ei saanud aga vast isegi aru, miks neid meelitati aplodeerima loodusvarade hävitamisele ning mistõttu nad uue erakonna loomise üle hääletada ei saanud. See, et ilmselt ajapuudusel jäi pidamata Tiit Ojasoo lõpukõne, töötas pigem esimeste kasuks: õnnelik-väsinud „Te olete vabad!“ oli lavastusele mõtlemaärgitavaks finaaliks. Teised ilmselt vajanuks teatripoolset selgitust senitehtule, et end mitte liialt lolli(tatu)na tunda. Teksti avaldamine järgmise päeva lehes oli seetõttu hea kompromiss. Pealegi sai sel moel ka meedia kinnituse, et tal oli kogu aeg õigus ja NO99 valetas. Vaevalt, et see teatripoolne „ülestunnistus“ oluliselt vähendas ajakirjanike nördimust, et nad nii kergelt teatri poolt vaid vihjatud mänguga kaasa läksid, aga väike kompensatsioon lisaklikkides ikkagi. Mina usun küll, et NO99 lavastus õpetas nii mõnelegi ajakirjanikule üht-teist uut teatri kohta ja seegi on juba piisav tulemus, et lavastus õnnestunuks lugeda.
Pealegi on lihtsustav väita, et „Ühtse Eesti suurkogu“ ei pakkunud mingeid lahendusi, sest lavastuse sõnum oli selge ja sai loodetavasti kõigil kohalviibijail kasvõi mõttelise lepinguna fikseeritud. Ilmselt sai, sest suurele osale kohaletulnuist ei olnud NO99 poliitšõus näidatav üllatus, sest nad on juba niikuinii need valijad, kes teevad oma otsused parteide platvormidega tutvumise järel ning eelnevatel valimistel antud lubadusi meeles pidades. Lisaks kuuluvad mõnda kodanikuühendussegi või siis vähemalt on piisavalt teadlikud oma kodanikuõigustest, et ükski riigiametnik või perearst neid ignoreerida ei saaks. On ju nii? Neile vaatajaile oli „Ühtse Eesti suurkogu“ päris hea teater. Esiteks olid libakõned nutikad ning jõulise dramaturgilise koega, tehes neist viimaste aastate olulisima dramaturgiasaavutuse Eestis, mille eest enamik loorbereid tuleb omistada Eero Epnerile. Teiseks oli lavastuse struktuur oma näilises haavatavuses raudkindel, tutvustades alguses manipulatsioonivõtteid ning jätktes siis nende kasutamisega, meelitades vaatajad pidevale eneseanalüüsile: kas nüüd läksin haneks või mitte? Vähemalt korra, loosiratta väljatoomisega, saavutati sellele küsimusele in corpore jaatav vastus. Kolmandaks on NO99 aktsioonidest ja senistest lavastustest palju kasu olnud: näitlejad tunnevad end iseendid mängides koduselt ning lavastajad teavad iga trupiliikme suurimaid plusse. Kui Prints vedas suuremate kadudeta välja ligi kahetunnise aktsiooni „Täna õhtul Jaak Prints“, on allatunnine valimiskoolgi talle enam kui kontimööda. Mõnevõrra üllatuslikult sai vähe sõna ja tegu Risto Kübar, kes muidu trupist ehk enim performance-tüüpi teatriga sina peal.
7. mail oli aga saalis teistsuguseidki vaatajaid, neid, kes pisut solvusidki, kui mingi osa publikust Liina Vahtriku üliemaduskõnes kahemõttelisust tajuda tahtsid ja naermist paljuks ei pidanud. Selles osas olid ajakirjandus ja teater vast ühel meelelgi, et just need vaatajad võinuks oma tee suurkogule leida. Nendeni jõudmine eeldab aga hoopis teistsuguseid, ettevaatlikumaid ja kaasaaitavamaid võtteid, kui NO99 seda tavaliselt pakub. Sestap jäigi kohati mulje, et päris lõpuni ei suutnud tegijad oma sihtrühma määratleda (või siis muutus see eelreklaami tõttu). Nii jäi osale vaatajaist väheseks manipulatsioonimehhanismide uurimusest ning lavastus mõjus well-made-play'na, kus ideed tihedalt sirges rivis reas, et teekond ühe juurest järgmiseni liialt aega ei võtaks (ausalt öeldes eeldasin piletit välja ostma minnes, et etendus algab keskpäeval ja kestab õhtuni, sest materjal väärinuks seda). Ülejäänud publik ei saanud aga vast isegi aru, miks neid meelitati aplodeerima loodusvarade hävitamisele ning mistõttu nad uue erakonna loomise üle hääletada ei saanud. See, et ilmselt ajapuudusel jäi pidamata Tiit Ojasoo lõpukõne, töötas pigem esimeste kasuks: õnnelik-väsinud „Te olete vabad!“ oli lavastusele mõtlemaärgitavaks finaaliks. Teised ilmselt vajanuks teatripoolset selgitust senitehtule, et end mitte liialt lolli(tatu)na tunda. Teksti avaldamine järgmise päeva lehes oli seetõttu hea kompromiss. Pealegi sai sel moel ka meedia kinnituse, et tal oli kogu aeg õigus ja NO99 valetas. Vaevalt, et see teatripoolne „ülestunnistus“ oluliselt vähendas ajakirjanike nördimust, et nad nii kergelt teatri poolt vaid vihjatud mänguga kaasa läksid, aga väike kompensatsioon lisaklikkides ikkagi. Mina usun küll, et NO99 lavastus õpetas nii mõnelegi ajakirjanikule üht-teist uut teatri kohta ja seegi on juba piisav tulemus, et lavastus õnnestunuks lugeda.
Comments