Andres Dvinjaninovi instseneering “Põrgupõhja uus Vanapagan” on eeskujulik näide kramplikust lookesksusest, kus pelgus ühtki olulist sündmust edastamata jätta kärbib tõlgendusjulguse paari rasvase sümbolini. Toomkiriku varemeis on neiks kündmist ootav maa ning Kaval-Antsu saatjaskonna libe klounaad. Segadust on ootuspäraselt mõlemaga.
Iir Hermeliini kujunduse impulsid on mõistetavad, kuid kahjuks pole lavastaja sellega kaasnevaid karisid alati vältida suutnud ja nii tuleb kahel pool lava istuval publikul paari tegelasega stseenides leppida näitleja selja piidlemisega – seljad küll aeg-ajalt vahetuvad, kuid enamik miimikast jääb ikkagi peitu. Sellest on kahju, sest kolm peategelast – Uku Uusbergi Jürka, Raivo E. Tamme Kaval-Ants ja Sandra Üksküla Uusbergi Juula – on kõik korduvvaatamist väärt. Uusbergi Jürka lihtne loogika mõjub siirana, kukkumata paroodiasse. See Jürka on mees, kellega maailma asju arutades ilmselt enamik meist juukseid kitkuks, suutmata tungida läbi tema usalduslikkuse määramatusest. Et ka Raivo E. Tamm pole Antsu kujutamisel läinud komejandi teed, eelistades sellele iseteadlikku ärivaistu, muudab vanapagana ette määratud ebaõnnestumise veelgi valusamaks. Kuigi lavastaja jätab lõppu võimaluse, et Jürka siiski sai õndsaks, sest ohverdas end põrgusse jääma oma lähedaste taevassesaamise nimel. Vähemalt Sandra Üksküla Uusbergi Juula paistis seda uskuvat, protesteerides samaaegselt Jürka allaheitlikkuse vastu ning leppides ja armastades oma mehe raudset õilsust. Juula on ka ainus tegelane, kes lahendatud läbi keha: Üksküla Uusbergi Juula on taaruvalt kõndiv ja varavanalt küürus olekuga, mis alles teises vaatuses ettevaatlikult vagude vahele astudes maise seletuse saab, viies nii vaataja mõtted Krõõdale, veel ühele armastavale ja töödrügavale naisele. Veider, et sarnane kõnnak sugeneb teises vaatuses ka Raivo E. Tamme tegelasse, kuigi sisulist ühenduslüli peale soovi kehastada vanemat inimest ei suutnud mina Antsu ja Juula vahel tabada. Kokkusattumus?
Harali tähendusniite oli lavastuses veelgi, eelkõige selles osas, kuidas põlluga ümber käidi. Esimeses vaatuses vagusid sisse ei aetud, pelgalt räägitakse raskest tööst. Teiseks vaatuseks on lavamehed pool lavast ära kündnud ja teise poole näitlejate teha jätnud, kuid mingil põhjusel ei jõua Jürka ja Juula kaugemale seemnekartuli vaopõhja asetamisest – sinna nad jumala ja ilma meelevalda jäävadki. Pidi see nüüd tähendama, et Jürka tegelikult ei hoolinudki tööst ja oma maast, oli vaid suusoojaks õnnis? Vaevalt lavastaja nii mõtles, kuid mõnikord pritsivad sümbolid rasva suurema kaarega, kui ette näha osatakse või jõutakse. Et prooviajast väheseks jäi, aimdus ka Kaval-Antsu kaaskonna ebaühtlasest veiderdamisest: lavastajal justkui ei jätkunud neile näitlejaile piisavalt märkusi, kuidas jõuda soovitud jõulise vastandumiseni vanapagana headusele, ja nii tuli näitlejail pea ees äraproovitud vahenditesse sukelduda. See auk oli aga sel korral nii põhjatu, et pani unistama kammerlikumast versioonist, kus laval vaid peategelased, kes alati vaatajale nähtavad.
Iir Hermeliini kujunduse impulsid on mõistetavad, kuid kahjuks pole lavastaja sellega kaasnevaid karisid alati vältida suutnud ja nii tuleb kahel pool lava istuval publikul paari tegelasega stseenides leppida näitleja selja piidlemisega – seljad küll aeg-ajalt vahetuvad, kuid enamik miimikast jääb ikkagi peitu. Sellest on kahju, sest kolm peategelast – Uku Uusbergi Jürka, Raivo E. Tamme Kaval-Ants ja Sandra Üksküla Uusbergi Juula – on kõik korduvvaatamist väärt. Uusbergi Jürka lihtne loogika mõjub siirana, kukkumata paroodiasse. See Jürka on mees, kellega maailma asju arutades ilmselt enamik meist juukseid kitkuks, suutmata tungida läbi tema usalduslikkuse määramatusest. Et ka Raivo E. Tamm pole Antsu kujutamisel läinud komejandi teed, eelistades sellele iseteadlikku ärivaistu, muudab vanapagana ette määratud ebaõnnestumise veelgi valusamaks. Kuigi lavastaja jätab lõppu võimaluse, et Jürka siiski sai õndsaks, sest ohverdas end põrgusse jääma oma lähedaste taevassesaamise nimel. Vähemalt Sandra Üksküla Uusbergi Juula paistis seda uskuvat, protesteerides samaaegselt Jürka allaheitlikkuse vastu ning leppides ja armastades oma mehe raudset õilsust. Juula on ka ainus tegelane, kes lahendatud läbi keha: Üksküla Uusbergi Juula on taaruvalt kõndiv ja varavanalt küürus olekuga, mis alles teises vaatuses ettevaatlikult vagude vahele astudes maise seletuse saab, viies nii vaataja mõtted Krõõdale, veel ühele armastavale ja töödrügavale naisele. Veider, et sarnane kõnnak sugeneb teises vaatuses ka Raivo E. Tamme tegelasse, kuigi sisulist ühenduslüli peale soovi kehastada vanemat inimest ei suutnud mina Antsu ja Juula vahel tabada. Kokkusattumus?
Harali tähendusniite oli lavastuses veelgi, eelkõige selles osas, kuidas põlluga ümber käidi. Esimeses vaatuses vagusid sisse ei aetud, pelgalt räägitakse raskest tööst. Teiseks vaatuseks on lavamehed pool lavast ära kündnud ja teise poole näitlejate teha jätnud, kuid mingil põhjusel ei jõua Jürka ja Juula kaugemale seemnekartuli vaopõhja asetamisest – sinna nad jumala ja ilma meelevalda jäävadki. Pidi see nüüd tähendama, et Jürka tegelikult ei hoolinudki tööst ja oma maast, oli vaid suusoojaks õnnis? Vaevalt lavastaja nii mõtles, kuid mõnikord pritsivad sümbolid rasva suurema kaarega, kui ette näha osatakse või jõutakse. Et prooviajast väheseks jäi, aimdus ka Kaval-Antsu kaaskonna ebaühtlasest veiderdamisest: lavastajal justkui ei jätkunud neile näitlejaile piisavalt märkusi, kuidas jõuda soovitud jõulise vastandumiseni vanapagana headusele, ja nii tuli näitlejail pea ees äraproovitud vahenditesse sukelduda. See auk oli aga sel korral nii põhjatu, et pani unistama kammerlikumast versioonist, kus laval vaid peategelased, kes alati vaatajale nähtavad.
Comments