"Anatomie eines Suizids" (Katie Mitchell, SchauSpielHaus Hamburg, Theatertreffen)

Foto: Stephen Cummiskey

Katie Mitchell on briti teatri superstaar ja "paha tüdruk", kelle lavastusi ma polegi varem näinud. Lihtsalt pole peale sattunud ja ka ise erilisi samme ette võtnud, sest see, mis pahandab briti teatripublikut, on mujal Euroopas üsnagi peavool.
Seda Alice Birchi näidendit on Mitchell lavastanud varemgi (Royal Court, 2017) ja saksa versioon tundub olevat taaslavastus.
Just näidend on see, mis lavastust kannab. Lugu toimub korraga kolmes ajas ja kolme põlvkonna naistega ning ka esitatakse laval samaegselt. Seega on tegemist peenelt orkestreeritud kolmik-duettidega (üldjuhul on stseenis justnimelt kolm peategelast ja igaühel keegi vestluspartneriks) ja ideaalis ka kõlab laval öeldu kokku, eriti siis, kui naised kordavad oma refräänvastuseid (jah, ei, kõik on hästi). Küll aga peab tunnistama, et salvestus ei anna täielikku kogemust, kuivõrd kaamera keskendub sageli ühele duetile kolmest ning nii pole alati aru saada, kuivõrd hästi on tekst lavastatud ehk kas on suudetud saavutada orgaanilisus igas stseenis või läheb enamik auru oma sõnakorda oodates täitetegevuste ja pingsa pausi pidamise peale.
Lavastuse huvitavaim võte on aga hoopiski stseenivahetused, kus kolm peategelast aluspesuväele kooritakse, et neile siis uus kostüüm selga panna ja nad järjekordse stseeni rekvisiitidega ümbritseda. Ilmselt just nii - statistina omaenada elus - need naised end tunnevadki.