"Die Kränkungen der Menschheit" (Anta Helena Recke, Münchner Kammerspiele / HAU Hebbel am Ufer / Kampnagel / Künstlerhaus Mousonturm, Theatertreffen

Foto: Gabriela Neeb

On päris keeruline võtta tõsiselt lavastust hoopidest (solvangutest) inimkonnale, mis algab ahvikarja etendamisega. Alguses olime ikka kõik neljakäpukil ja hõikasime hihuu ja hohoo! Olukorda ei tee kergemaks ka järgnev pseudointellektuaalne arutlus selle üle, kes on väärt kunsti väärtust kaaluma ehk kas pole enamik meist kunstiga silmitsi seistes segaduses, sest põske pista ta ei kõlba (kuigi ajab mõnikord naerma).

Õnneks on Anta Helena Recke mõttekäigud siiski mitmetasandilisemad ja nii on ka ahvikari Gabriel von Maxi maali "Ahvid kunsti hindamas" elluärkamine, nagu on viited mõnele kuulsale teosele ka järgnevate stseenide ankrud (teatav pseudointellektuaalsus - vaadake, kuidas me enda pihta näpuga näitame! - kannab neid stseene siiski). Lavastuse kulminatsioon rituaali, ühiskogemuse loomisesse, selmet püüda seda ratsionaalselt kellegi teise loodut analüüsides endas ja teistes tekitada, tuletas aga juba mööndusteta meelde, miks Recke eelmine lavastus Theatertreffenil mulle vaat' et kõige enam meelde jäi.